Ostes kaks Arnoldit...

2=3 säästupoliitika on roninud ka videopoe seinte vahele ja mis vaatajal muud üle jääb kui rõõmustelle ja pangakaardiga lehvitada. Iseküsimus muidugi, kas kolmik ka vaatamiseks passib, sest 245.- krooni eest LOTR triloogiat vist ei saa (mine sa tea tegelikult). Saab aga kolm Arnold Schwartzeneggeri filmi. Kolm päris head filmi, millest üks on suur, teine suuremgi veel ja kolmas selline boonusmuskel, mis lõõbib päris korralikult Hollywoodi ja Arnoldit ennast.

True Lies on mu jaoks suurim väärtus. Vaadtes selgus, et vananenud on vähe ja pahaks läinud pole üldse midagi. Kohati peaaegu Bond, kohati naljakas ja märulist üleküllastunud. Arnold näitas filmihuvilisele, et suudab grimassitamise ja hiidrelvade kandmise asemel ka mõne rea teksti ette kanda. Paxton, Curtis ja Tom Arnold mõjuvad muskli kõrval küll nagu teksti etteütlejad ühe äraütlemata suure lapse kõrval.

Last Action Hero juhatab filmifanaatikust jõnglase kinolinale, maailma, kus kehtivad stsenaristide kirjutatud reeglid. Kahes dimensioonis toimuv põnevik keeb komöödiast ja rumalavõitu onelineritest üle, aga ses on tibake võlu ja nostalgiat.

Terminator 3, feature disc, on veel vaat et linasoe ja tasub jälgimist ainuüksi meeletu efektimere tõttu, olles kolmikust ilmselt suurim publikumagnet. Tegelikult peaks olema True Lies, mis on sisu voolavuselt ja uhke, mitmekesise märuli tõttu tugevaim. 245 krooni eest igati viisakas ost, arvestades mõningaid lisamaterjale ja hõbedast voldikümbrist, millele käib peale poolkaas.

Hind Filmipoes 245 krooni.

The Last Winter filmikaif pluss

Palun väga, siin on õudusfilm, mis ajab teid oma õhkkonnaga sama hulluks, nagu hilisem Saw oma piinapornoga. The Last Winter sobib talvel vaatamiseks ideaalselt. Aseta oma paljad varbad vastu külma põrandat ja päästa akna mikrotuulutus valla. Äng ronib varbaküünte vahelt otse hinge.

Mis saab siis kui loodus meid enam välja ei kannata?

Sadade loomahirmukste ja katastroofikate kõrval ei juhtugi midagi konkreetselt, silmnähtavalt ahistavat. Toimuv on kaootiline ja sel pole kindlat seletust ega mustrit. On ainult pidevalt kasvav ähvardav õhkkond, mis seab ennast sisse polaarjaama tutvustamisel (sel hetkel ootame me midagi The Thingi sarnast) ja kogub ennast nii kobedaks massiks, et tõeliselt rasvased lõpukaadrid lausa naelutatakse vaataja mälusse. The Last Winter on täis silmanurgast jagatud jubedaid vihjeid, kuidas üks või teine seletamatu episood toimuda võis. Ühtlasi suurepärane näide sellest, kuidas Perlman ja LeGros suudavad enda staaristaatuse oma rollisoorituste taha sootumaks ära kaotada. Väga tagasihoidlikud näitlejatööd, väga tagasihoidlik sisu, mis ei kasva kunagi välja märulseikluseks, mis poleks ka paslik.

Visuaalselt samuti mitte nõretav, aga üksikute lummavate kaadritega hoolikalt lihvitud. Ja siin on vähemalt üks stseen, mis on nii „suur“, et seda peaks pigem kinolinalt jälgima.

Hind soovituse kirjutamise ajal Amazonis 10 naelsterlingit.

My Name is Earl: season 1 seriaalikaif

Viimaste kuude jooksul hangitud DVD-karpide sisu lahkamine on olnud keeruline töö, eriti seetõttu, et eelistan viimasel ajal teleseriaale filmidele. Miks? Põhjalik karakteriarendus oleks üheks kindlaks põhjuseks. Lisaks on õigus Lauril, kes kostab, et TV pole kvaliteedi poolest kinost enam nii maas nagu ennemuiste. Ja mulle meeldib, küllap on tegu ahnusega, kui karbist jagub kauemaks.

Ka siis kui tegu on komöödiaga.


USA telemaastikult saab isegi brittide loomingu sõber pudrulusika suunurka. Office tõlgendus on, vähemalt esimesel kolmel hooajal rusikas kineskoopi ja 30 Rock, Everybody Hates Chris ning My Name is Earl kannatavad kõik häbenemata vaatamist.

My Name is Earl põhineb lihtsal aga loominguliselt paljulubaval ideeliistakul. Peategelane, laiskvorstist pisisuli Earl, kes pole elus ei kaaskodanikest ega vanematest hoolinud, hakkab ühtäkki uskuma, et karma karistab teda. Karmale meelepärane olemiseks tuleb oma pahategusid parandama asuda ja Earl teeb nimekirja kõigist, keda ta kiusanud, alandanud või mingil muul moel ahistanud.

Earli maakatest seltskond saab kiiresti armsaks ja seotakse kokku episoodiliselt taasilmuvate veidrate tegelastega. Nalja saab, mitte alati hüsteeriliselt õhku ahmida, aga turtsatada ja muiata pidevalt. Office karakteriarendus on tugevam, aga Jason Lee ja Ethan Suplee tegelastega ei peagi eriti ühte sulama, et neid armastusega jälgida. Office-sarnases seltskonnas sa ilmselt sooviksid aega veeta, Earli kambaga mitte.

Ma soovitan komöödiaseriaale umbes sama julgelt kui jälgin neid. My name is Earl on üks neist millega keskmiselt nutikas naljasõber oma argipäeva igavaid õhtuid veidigi elavamaks saab muuta. Esimese hooaja koondkarbist leiab lisaks audiokommentaare, kaadritagust maagiat ja minu jaoks peaaegu mitte kunagi naljakaid äpardusi. Lisaks eksklusiivne, traagilise lõpplahendusega episood pealkirjaga Bad Karma, kus Earl kõigile teda solvanud kodanikele kätte maksma asub. Väärt komplekt. Viiest naerugaasiballoonist neli ja pool.

Filmipoes 350 krooni
Amazon.co.uk veebipoes soovituse kirjutamise ajal 18 naelsterlingit

24: Season 5 seriaalikaif pluss

24 on olnud väärt telethriller esimesest hooajast peale, teel viiendani oma lohkude ja muhkudega, hooaeg 5 ehitab end üles aeglaselt, kindlalt ja on alates 12. osast tõeline põnevuspomm. Mulle jäi küll tegelikult mulje, et esimese ja kaheteistkümnenda osa vahel valitseb teatav segadus (tegelasi vahetati liiga kiiresti, vanade heade olijate minekuga sunnitakse peale uusi, kes püsima ei jää) ja stsenaarium teeb hirmsaid jänesehaake tekitades põnevust jaosiseselt ja iga jao lõpuosas, aga mitte üleüldist pinget. Ei jõua veel üht kurjamit õieti kirumagi hakata kui juba uus ja hullem eelmise vaigistab. Peale 12. osa toimub aga rahunemine ja lugu liigub kindlalt ülipõnevate finaalosadeni. Viimase lõpp on juba sissejuhatuseks kuuendale hooajale.

Korralikest näitlejatöödest ja superstaaridest kubisev 24 on oma edu tipul. Seda kinnitavad sellised episoodiliselt ilmuvad nimed nagu Julian Sands, Sean Astin ja Peter Weller. Viimane teeb ääretult tugeva rolli nagu ka Gregory Itzin president Loganina. Tavapäraselt soliidne etteaste Sutherlandilt Bauerina ja ülejäänud CTU ning võimukoridoride cast kannab ka. Ainus etteheide pahalastele, kellest vaid Henderson piisavalt negatiivseks ja usutavaks osutub.

Kui minu teha oleks, siis liiguksin pigem esimese hooaja vaikse arengu poole tagasi. Viies hooaeg kisub vägisi sinnapoole, et igas osas peab olema oma pisike stoori, mis suuremale jalgu jäämata lõpplahenduse leiab. See teeb sarja televaatajale vastuvõetavamaks, aga muudab DVD-lt jälgimise parajaks läbuks. Ma ei kannatanud kohati üle kolme jao korraga vaadata, kuna tähelepanuvõime hakkas tõrkuma. Meeletutes kogustes informatsiooni, nägusid ja vihjeid. No ei jaksa lihtsalt. Kuigi tahaks veel kaanida.

Nagu ma ütlesin, viienda hooajaga on lipp püsti, kuigi kes teab kui pikaks kerkimiseks veel varrast jagub. Siiamaani on 24 meeskond igatahes tõestada suutnud, et igale väljakutsuvale heale on vastuseks eriti hea. Kuuendale päevale lähen igatahes julgelt vastu ja julgen samas kvaliteetset viiendat Videopoe ja Amazoni lugupeetud külastajatele soovitada.

Pluss: Lisamaterjalide padu, nii kuuel sarja- kui ühel lisakettal eraldi.

Pluss: Soliidne, raamatuköite-stiilis karp, mida katab küljele libistatav kaas.

Tartu Kaubamaja Filmipoes 690 krooni

Amazon.co.uk veebipoes ümardatult 29 naelsterlingit

Huff Season 1 seriaalikaif pluss

Huff on imelik loom, aga algusest peale meeldivaks muutis ta hind Amazonis. Esimene armumine. Njah. Maksin kolmeteistkümnest osast koosneva hooaja eest 7 naelsterlingit, mis teeb meie rahas umbes 200 krooni, pakkimine ja vedu pealekauba muidugi. Headest pakkumistest rääkides, muide, oli äärmiselt odav ka Tru Calling Complete (kokku 26 osa, s1 ja 2), aga Huff on nimetatud pakist küll igas osas üle, mis sest, et lühem.

Ümbrise kujundus ja tegelased

Hullumeelsuse keskmes on psühhiaater/psühholoog Huff (Azaria), kes tegeleb patsientide ja oma perekonnaga, semuks alati seksijanus narkomaanist jurist. Kergeid sarnasusi leidub Six feet Under sarjaga, aga Huff üllatab peaaegu normaalse perekonnaga (6FU tundus kohati, vähemalt mu jaoks liiga rõhutatuna – oleme ebanormaalsed, oleme normaalsed). Perversioon Brady pere tegemistest, kes igati oma normaalsust läbi pisikeste ebanormaalsuste rõhutada püüdsid. Huffi tegelased on pigem inimlikud ja sündmused usutavamad. Põnevikuks kisub teema harva, aga isegi kõige igapäevasem olukord mängitakse välja nii, et verd ja kuule polegi tarvis. No jah. Samas nad muidugi ka jahmatavad sind. Onanism, alastus, suhuvõtmispidu kuhu 14 aastat vana perepoeg Byrd täiesti teadlikult läheb, surm (Huffi mamma on julm) ja halastus (Huffi mamma on õrn). Ei mingit tilulilu. Karm reaalsus. Draamadest kindlasti viimase aja tugevaim, mis nähtud ning samas piisavalt intrigeeriv, et neli osa jutti vaadata.

DVD-karp sisaldab klaasplastist alusel neli DVD-d ja see on kaetud mahalibistatava kattega. Piisavalt soliidne pakend, nii et sobib riiulisse hooajaliselt uhkeldama küll. Lisadest kommentaarid neljale episoodile (oluliselt kvaliteetsem kraam kui Tru Calling Dushku kädistamine oioioi, need on seal minu minu minu kõrvarõngad jaaaa! Oioioi vaata see on juuuu see kutt sealt võtteplatsilt on ju cute, jaaaa!), making of ja kustutet stseenid. Meile kõigile meeldivad lisad. Mulle ja sulle ja isegi sellele, kes lisasid ei vaata, aga tunneb end hästi teades, et need olemas on. Kiiduväärt komplekt igatahes ja kui peaksin hindama siis annaksin 4,5/5. Ehk siis seriaalikaif extraordinary!

PS: Loo kirjutamise ajal maksis Huff Amazonis £8.97.

1408 filmikaif

Jättes kõrvale kinosaalis pidevalt itsitanud vanatädi ja hüsteeriliselt kiljunud tütarlastekamba (nad kiusasid meid ka Grudge 2 linastusel ja aktiivsemalt) tahan ma filmi 1408 kiita ja laita.

Esiteks Cusack. Praktiliselt kogu 1408 on Cusacki mängumaa, kus ta saab hakkama päris viisakalt ja komistab vaid mõnes stseenis üleküpsenud miimika otsa, aga las ta olla. Roll on keeruline ja eeldab näitlemist seinast seina. Esimene kähe moment sünnib peale sünge numbriga ukse kinnilajatamist, kus Cusack tundub endalt küsivat sama, mida mina. Et mida ma nüüd siis teen ja kuidas hakkama saan. Esialgu olen hirmus enesekindel, siis jahmunud, paranoiline, meeleheitel, raevunud, absurdist haaratud ja nii edasi. Õnneks on üleminek piisavalt dünaamiline, kuigi Triinu meelest oli vähemalt TAAS TAGASI RUUMIS stseeni pärani silmad ja suu selgelt üle näideldud. Jackson? Mis temast? Jackson sooritab oma etteaste filmi alguses, on hea, aga tundub väsinud ja küsivat: „Mida kuradit ma mässan rolliga, mille eest mind kunagi mäletama ei hakata?“ Ah õige küll. Me ju mäletame teda nagunii, superhittoscarikandidaatfilmist Maod lennukis, whattta F!

Teiseks 1408 ise. Tuba mis on hullem kui mistahes vaim, tuba mis on üks suur morfiinihallutsinatsioon. Kuidagi liiga läbuks läks see õuduste pillerkaar, isegi kui sekka tuli tõeliselt kõhedat. Cusack räägib pidevalt sündivast diktofoni, ja seda kirjanikud ju teevad?, lõhkudes nii veidi usutavust, olles piisavalt usutav. Tagasi ruumis twist, mis mängib filmi lõpetamisega, ei tule väga ootamatult, kuigi Kingi novellis seda pole. Lihtsalt liiga palju otsi jääb sõlmimata ja sa oled kindel, et nii odava finaali kraesse kogu seda tondilossi vigursõitu siiski ei keera.

Kolmandaks. Tervik? Vahelduseks ebainimlike jõhkrustega hiilgavate Hostelite ja tuumakatastroofivärdjate paraadile on 1408 justkui sõõm sumbunud õhku. Värske jaoks peaks film ikka palju enamat olema, olgem ausad. Täitsa tore tükk, aga veidi liiga liiga...

Vaidluse teemal, kes saab lõviosa ekraaniajast, võidab Cusack.

Neverwas (Eikunagimaa) filmikaif

AcmeFILM kaubamärki (meil levitab Forum Cinemas Home Entertainment AS) kandev DVD on nali, film sellel mitte nii väga. Kuna suurem osa Acme pildivarast nagunii väga karvane (loe mürarohke) on, siis siia/siit ma olematuid plusse juurde ega miinuseid maha arvestada ei saa. Kvaliteedi osas jääb kümnepalliskaala maksimumiks napp 5. Ja see 5 võiks antud juhul olla maksimumskooriks filmile endale.

Zach on noor hullutohter, kes hoolimata tarkustest ülekeevast ajust pisikesse hullumajja sandisente teenima läheb. Alateadvus mängib mäkra. Seal tutvub ta skisofreenikuga, kes on veendunud, et Zach tunneb teda juba varasemast. Zach omakorda, hakkab vana segast pomisemist üha enam reaalsusega samastama, mis suurema osa tutvusringkonnast teda viltuse pilguga kaema paneb.

Rängalt Terabithia hõngu on tunda ses müsteeriumi ja fantasy poole trügivas kaalujälgijate põnevikus (eriti lõpuosas), kus kõigele lõpuks lihtne, aga õige pisut salapärane lahendus leitakse. Nick Nolte, Brittany Murphy, Aaron Eckhart ja Ian McKellen mängivad peamisi rolle, aga täielikult läheb müügiks ainult Gandalf, kelle ogarad maigutamised algusest peale ahastama panevad.

Kui aus olla, siis on Neverwas poliitiliselt ülikorrektne nutufilm, igav pealekauba. Mina ostsin, lugeja võiks igaks juhuks laenutada.

The Lord of the Rings: The Fellowship of the Ring Limited Edition DVDkaif

Videoplanetis 199 krooni maksev roheline pappkarp, mille kaane avamisel saab lahti voltida kaht filmiketast kandvad plastmasspaneelid, sisaldab Peter Jacksoni suurejoonelise linatriloogia esimest osa, nii kinoversiooni kui ka täiendatud väljalaset. Filmid on esimesel, kahepoolsel DVD-l, lisaks veel üks ketas boonusmaterjaliga, mille sisuks, pisikese pettumusivana, üsna segase kulgemisega dokumentaalfilm. Juttu jagub küll kauemaks (umbes 90 minutit), aga see, millest räägitakse on kas juba kuuldud või siis üsna tähtsusetu. Reaalne fakt ju, et keegi mingi võtteplatsi läheduses asuva lennujaama läheduses startivaid lennumasinaid passima pandi (võtted klõps kinni kui tiivad üle vuhisevad!), aga mida mina selle teadmisega pihta hakkan. Meenub üks DVD Monthly ajakirjaga kaasas olnud DVD, mille boonusfilmi lisaklippi sisustas rekvisiidihoidjate möla (hoolimata faktist, et too dok kõigest hoolimata filmist endast kvaliteetsem oli).

Laiendatud versioon on kahjuks pigem püksikumm, seda enam, et esimene osa juba algselt unistama kippus. Mitte et see teatud stseenidele rohkem valgust ei heidaks, aga kui näidatakse punast kardinat saab vaataja ka ise aru, mis värviga tegu on. Siin loetakse igaks juhuks sõnad ka peale.

Tegu on odavama versiooniga 4-kettalisest LOTR hiidkarbist ja kes filmi peale välja läheb, sellel tasub kraam hankimist. Ilmselt ka kaks järgmist sama kena kujundusega karpi, millest ma millalgi omakorda paar lauset pajatada püüan. Kuigi jah, pigem informeerimise eesmärgil, sest LOTR on tänaseks tõepoolest kulunud teema. Väärt film siiski.

Vargajuttu...

Vargateema on aktuaalne. Kõik varastavad midagi ja kes ei varasta, see on ikka totaalne tootemisammas. Varastatakse seaduslikult ja ebaseaduslikult, arvatakse, et vargus oli õigustatud või et polnudki vargus, kuna ohvril jagus nagunii enda ja mitme varga jaoks. Ja kogu selle arulageda röövlitöö juures püüan ma olla mittevaras, tuues videolevist mitte just vere hinnaga teenitud raha, aga ikkagi oma palga eest koju filmid, mille alguses rõhutakse mu südametunnistusele – sa ei varastaks autot, ei varastaks käekotti, ära varasta filmi ka, eks. Oled ostnud romantilise komöödia ja selle vaatamise eel ähvardatakse igaks juhuks sind ja su perkonda ja su poolpimedat vanaema käeraudade pluss vanglakaristusega.

Aga ma ei varastanud ju filmi, ma ostsin selle!

Mul pole plaanis koopiaid teha, ent nad hoiatavad mind ikka ja sel moel, et ma ei saa lõiku vahele jätta, isegi teisele või kuradima kümnendale ringile minnes mitte. Olles rippimisega tegelev kodanik, poleks mul sellisest hoiatusest sooja ega külma, aga ma püüan olla mittevaras, kes tekitab endale koju seaduslikul teel hangitud filmidest koosnevat filmikogu.

Ennetustöö? Kelle jaoks? Ükski filmivaras ei lähe videolevist endale sellist hoiatust ostma. Minu kui ausa ostja jaoks? Mõjub see klipp täpselt sel moel, nagu võiks selle mõttekäigu kohta ette heita. Antireklaam on ka reklaam!

Lühidalt aprillis ehk viis halba ja üks jõle

Plane Dead – Kui siit pilvepiirilt alla vaatan... Hei aga nad ongi surnud. Elavad surnud! Lennukis. Pageda pole kuhugi. Kaos on verine ja paaniline, lõpp kisub segaseks ja peategelased tulistavad kriiskavaid koolnuid liiga külma närviga. Mitte nii külmaga, et see kõik eriti lahe oleks. On lihtsalt jälgitav. Julgen horrorisõpradele soovitada.

Bloody Mary – Olevat selline linnalegend, et peegli ees kolm korda Bloody Mary poole hüüdes va nõiamoor lõpuks tulebki. Kamp noori seab end sisse pisikeses metsamajas ja esimene pool filmist lahatakse omavahelisi suhteid. Et kes kellega magas ja kes kelle naist miilustab. Jõle armuseep ja mõttetu dialoog. Siis kutsutakse rumalusest Bloody Mary karja ja teisejärguline verepulm võib alata. Umbes nagu Raimi Evil Dead, aga palju magedam.

Unrest – After Dark Horrorfesti asjake. Need olid siis sellised, mis mingil põhjusel kinolina välja ei kannatanud. Antud juhul kasutati ehtsaid koolnuid. Tegevus toimub anatoomikumis, kus üks rahutu vaim rahutuid tudengeid ja töötajaid kimbutab. Kohati on öökimisväärne tõepoolest. Aga ei sel moel eales kui Cannibal Holocaust.

Bad Taste – Peter Jacksoni eelarveta õudukas (poroloonist tulnukad), mille kohta ei arvaks eales, et miski nii odavaeelarveline olla saaks. Ei suutnud paraku lõpuni kannatada.

Penny Dreadful – Penny kannatab paanilise hirmu all. Ta ei suuda sõiduautos viibida. Juhtub aga nii, et Penny psühhiaater tuulutab tütarlast mööda metsateid kuni hooletult valitud hääletaja arsti külmaks teeb. Koos laibaga autosse lõksu jäänud Penny on täbaramas olukorras kui kaks vaakumisse suletud lehma. Muide, suurem osa filmi tegevusest toimubki salongis. Samuti After Dark Horrorfestil linastunud teos.

Hannibal Rising – Hannibal on leedu päritolu jõmpsikas, kelle pisiõe natsidest sõjapõgenikud supiks keedavad. Sirgunud, imekombel ärasöömisest pääsenud noormees siirdub naissamurai Murasaki käe alla võitluskunste õppima, et siis sakslastele pasunasse panna. Suurem osa sellest linateosest on mannetu, mannetute näitlejatööde ja väga mannetute mõttetarkustega. Kui Hannibalilt päritakse jõledate veretööde motiivi, kriiskab ta ülierutatult: „They ate my sister!“ Jah, Ulliel on Hannibalina sama niru valik kui Lembit Ulfsak või noormeheks grimeeritud Elle Kull. Sellest halbade filmide reast ilmselt kõige halvem, arvestades meie lootusi seoses maailma kuulsaima kinokannibaliga.

Bridge to Terabithia filmikaif pluss

Bridge to Terabithia (esimese aprilli seisuga 80 miljonit dollarit) on südamlik ja traagiline lastefilm. Sõpradeta, karja õdede ja jalad-maas-vanematega elav kunstnikuhingest poiss Jesse leiab mõttekaaslase uues õpilases. Piiga Leslie abiga saadakse üle ühistest muredest – metsest leitud vanast onnist saab kindlus, oravatest vaenlased, puudest trollid. Fantaasiamaailma sukeldunud Jesse elab oma elu õnnelikumaid kuid ja isegi esimene armastus tärkab. Erinevalt fantaasiamaailma imelistest pääsemistest ei anna aga surm sõpru tagasi. Kuidas siis isekeskis hakkama saada?

Võrratule käsikirjale lavastatud linatoes ei pelga elu tumedamaid tahke lahata ja osutab üsna konkreetselt enese nägemise ja selge iseenda väljaarendamise olulisusele. Ettenäidatud tõed on muidugi ka toredad, aga veelgi toredam on tõdede tagant need õiged välja kaevata.

Josh Hutchersoni (Zathura) siiani tugevaim osatäitmine, too tirts AnnaSophia Robb saab kunagi Oscarite auhinnaõhtul lavalaudu tallata, ennustan. Lastefilmist ei puudu vanad tegijad ka, küll vähema ilutsemisruumiga. T-1000 Robert Patrick ei plahvata seekord miljoniks tinatükiks ega uuri, miks libahundi küünemustusest tapjabakter aretati. Vana kehastab hoopis pereisa, sellist elu-on-raha-tüüpi, kes eelistavad kasvuhoonesse tunginud pisiimetajad tappa. Zooey Deschanel särab oma hää väljanägemise tõttu kui mooniõis. Sellist õpetajat oleks loomulikult, oi kui väga, soovinud. Mis ma ajan! Põhikoolis oli vähemalt kaks sellist. Keskkoolis ka üks. Nimesid ei nimeta. Eks nad ise teavad ka kui INIMESED nad olid võrreldes mõnede kuivatatud hernestega.

Film, mille reklaami ei tasu uskuda, aga ilmselt siis arvati et Walden Media seostub inimestele enim Narniaga, miks siis mitte veel üks rahapumbast trollikeskne seiklus? Paraku on kohati nutune ja väga hea järelmaiguga draama. Väga hea. Tõesti.

Esimest korda elus kunstinäitusel - Jesse päev pöörab kohe kohe kibedaks.

Epic Movie filmikaif miinus

Ka halvimad komöödiad ei ulatu oma labasuses sügavusteni, millesse Epic Movie end puurib. Parodeerimine pole lihtne töö, niisiis on ka arusaadav, miks väikese kaamerakogemusega telenäitlejad Jayma Mays, Faune A. Chambers, Adam Campbell ja Kal Penn peaosades piinlikult takerduvad (nad peaksid mängima Narnia filmi lastenelikut, aga ei saa hakkama isegi ilma sinus ja minus piinlikkust tekitamata ekraanil püsimisega). Ei mingit kokkumängu, ei mingit ehtsust (Anna Faris Scary Movies oli vähemalt võluv), see muuvi on küll raudne vaarikaline. Aga nad peaksid selliste hindamiseks eriti-eriti sita filmi kategooria avama.

Ma ei usu, et keegi nii hullu käsikirja päästmisega hakkama oleks saanud. Sündmused hüppavad teemalt teemale, naljad on oma ääretus labasuses halvasti näidelduna veel hullemad – teeme lihtsalt ära mentaliteet kummitab kogu filmi ulatuses võttepaigal toimunu kõleda varjuna. Suur hulk teisejärgulisi staare on siia ka kokku kuhjatud – näiteks Crispin Clover (osalenud ilma õudusteta õudusfilmis Willard ja laheda kurjamina Charlie inglites) Jennifer Coolidge, Tony Cox (Bad Santa gnoom), David Carradine (jube piinlik vihjetantsu stseen), Carmen Electra.

Film on sitast puidust vildakas küünlajalg ja näitlejad suuremas osas juba kustunud küünlad. Noorte puhul – seesugune soojendusleek puhutakse selliste ürituste juures igaveseks minema. Edaspidi peab, ma kardan küll, ekstratena leiba teenima.

Ma kujutan ette, et vajalike skillidega tegijad oskaksid sellest kartulikompotist korraliku paroodia valmistada. Sinu enda aja nimel, mine ja otsi parem metsast hernekeppe või kasvata tubakat. Hiljem on võimalik hernesuppi mugida või pabeross valmis keerata. Epic Movie vaatamisest saab lihtsalt äreva mälestuse, mis sind enne haihtumist mõned päevad kiusab.

300 filmikaif pluss

300 on film, mille kohta mõned read kirja panen.

Miks te peaksite seda vaatama? See on tõenäoliselt üks pildiilusamatest filmidest, mis eales tehtud, mitte lihtsalt terendus, aga looliselt ehk küpsemgi Miller kui Sin City ekraniseering. Sin City oli mu jaoks pisut laialivalguv noir, aga 300 sõnum püsib koos visuaalidega voolavalt lõpuni välja. Mulle meeldis dialoog, mulle meeldis meeletu detailsus pildis, mulle meeldis kogu arvuti-artwork (kõik taustad), millega saab nii vabalt edasi anda kõike, mida kapriisne valgus ja paindumatu keskkond alati ei luba. Mulle meeldis Gerard Butler Leonidase vankumatus rollis, mehelik, brutaalne ja aus, raevukas – ülenäitlemise sel piiril, kus vaarikate asemel austajad hoopis „maasikaid“ jagama hakkavad. Piisavalt koomiksifilme näinud, et mitte huvi tunda? Ikkagi ei. Seda peab nägema, et vaimustust jagada.

Ja mida on siis lavastaja Zack Snyder varem korda saatnud? Loonud horror-cinema uue koolkonna? Olnud hea sõber ja elukaaslane? Pigem seda teist. Filmi alal vaid mõned lühifilmid, muusikavideod ja Romero käsikirjal põhinev Dawn of Dead (2004). Ja siis piraki, selline võikukkel. No tõepoolest! 300 võimalust, kuidas 300 ära käkkida ja kõik kasutamata.

Väga vähe on selliseid filme, kus iga kaader oleks kui värske sõõm ennekuulmatult aroomikat mahla. Kui vähegi võimalik, jätke DVD hilisemaks ülekaemiseks ja minge kinno. 300 kodu on suurel ekraanil.

Luulenurk

Ja et ma kuidagi pidama ei saanud, siis kirjutasin lühiloole otsa tõeliselt lõdvast sõrmetööst triloogia, mis vähemalt Viivika mõneks momendiks muigama peaks panema.

Seosetud riimid

Arvuti, kolp ja linnud

1.

Arvutiga vanaisa sittagi ei läbi saa,

nagu Kanter kaugust viskab ide-kõvakettaga.

Juhtmetest teeb pruudipärja, prose ventilaatorist

agregaadi, võimaldab mis salaviina ajamist

2.

Vanamutid palun tooge, tooge mulle koljuluu,

lihast puhtaks nülit mis ja igatpidi võrratu,

koljuluust saab rattakiivri, poti, ilueseme

kausi, käsi kus siis vahvasti me üheskoos kõik peseme

3.

Kevad tuli linnutiivul, õues kukkus tihane

naabrimehe Audi lömmi, vana maruvihane.

Tihastest on autodele ohtlikumad harakad,

autokuuri autod pannud ärimehed varakad

Kirsiküpsised

Et mitte oma blogi filmijutuga päris oimetuks muuta kirjutasin lühiloo. 10 minutiga on võimalik järgmine kribada. Pealkirjaks sel...

Kirsiküpsised

Jorss kandis viltkaabusid, mis lõhnasid kui kirsiküpsised, aga neljale naisele selline peenutsemine ei meeldinud. Nad teadsid, et Jorss on oma juuksed suuremas osas kaotanud - nagu ta kaabut kergitas oli kogu loodud ootusärevus tuules. Ainult kirsiküpsiste aroom hõljus õhus. Jorss ei meeldinud neljale naisele.

Jorsi tänane viltkaabu oli kollane, roepruuni randiga, Jorss oli randi taha haaknõelaga varese sabasule kinnitanud. Sulg surises tuules nagu jalgratta kodarate vahele lülatud mängukaart.Vurra-vurra kõndis Jorss mööda tänavat nelja naise poole ja need kuulsid teda juba eemalt tulemas.

„Kas ta täna jälle,“ ütles vanem naistest põlastusväärselt ja peitis punetava näo ajalehe esikülje taha.

“Kindlasti,“ ütlesid ülejäänud kolm ärevalt.

„Kas ta hoiab neid oma kübaras?“ päris noorim naistest pelglikult. „Mine tea, eks?“

Naised noogutasid ja katsid istudes täpselt terve pargipingi. Kaks neist olid endi vahele ajalehe laiali laotanud ja üritasid päevauudiseid lugeda, noorim heegeldas ja eatu naine istus lapsevanker kõrval. Lapsevankris olid pisikesed mustast plastmassist lillepotid lumikellukestega. Kümme krooni tükk. Odavamad kui teraleib.

Jorss jõudis naiste juurde, haaras taskutest kirsiküpsiseid ja asus neid ülespoole pööratud peopesadesse poetama, ise rõõmsalt mõmisedes.

„Võtke, olge lahked. Maitsvad. Ise küpsetasin.“

“Olge tänatud härra,“ tänasid naised, rõõmust punastades.

„Homseni!“ hõikas Jorss.

„Homseni!“ hõikasid naised.

„Vaat kus vahva,“ ütles noorim naistest.

„Jah, aga mis siis kui homme jälle jänesesitta toob?“ kahtles vanem.

Nad vaatasid Jorsile järgi ja too kummardus paaril korral, et maast midagi üles korjata.

Kaimar Palts, Võru, Kubija, märts 26 aastal 2007

Klass filmikaif pluss

Klass on kodumaise kino fenomen, sest varem pole kohalik filmiaparaat ühelegi valusale teemale nii intiimselt lähedale roninud. Lausa hirm hakkab, süda kisub kurjaks ja pisar tuleb silma. Valus on vaadata. Mis näitab filmi tugevust.

Viimati tundsin tõelist õõva 11. septembri terroriakti üht osa kajastavat pisifilmi United 93 vaadates. Nüüd siis taas. Klass üllatab meeldivat näitlejatöödega – ma olen alati seda meelt, et teatrilava jäägu Ulfsaki ja Everi pärusmaaks. Nad säravad seal, samas kus näitlevad kinolinal tihtipeale liiga ilmekalt. Mingu või asi nii, et produtsendid hakkavad otsima talente noorte seast, tänavalt, koolidest.

Klassi noored pole kõik andekad, kõik isegi ei näitle mitte. Nad on ise ka intervjuudes maininud, et pigem olid lihtsalt võtetel kohal. Okei, see on ikkagi parem kui elukutseline, justkui teatrikooli sisseastumisetüüdi esitades täiest jõust punnitamas. Näitlemisest saab rääkida Vallo Kirsi (Kaspar) ja Lauri Pedaja (Anders) puhul. Viimase kiusajate liider on piisavalt õel karakter, peab olema näideldud. Filmi jaoks on negatiivset pisut võimendada vaja, et asi usutavamalt mõjuks. Kiusatu Joosep (Pärt Uusberg) mängib ebamugavuse väga hästi välja, aga jääb dialoogis pisut nõrgaks. Mitte täielikult, aga on kohati ebalev. Võimalik, et karakteri omapära. Thead mängiv Paula Solvak saab arenguks liiga vähe ruumi, aga samas pole Klass ka ainult tema film. Kes on parim kõrvalosatäitja. Loomulikult Joosepi isa, kes näeb välja nagu nooruke Ricky Gervais. Filmi ajuvabaim mõttekild pärineb ka temalt. „Kui lased ennast kiusata, siis jäädki jobuks.“ Rullnokast relvahull vana näeb vägivallale vastu astumiseks piisavalt efektiivse vahendida vaid vägivalda ja olgu mu sees nüüd eetiline kisa valla kui suur tahes, peab tegelikult nõustuma. Vähemalt antud olukorras, kus selgrootud õpetajad kas ei tee toimuvast välja või on võimetud kriisi lahendama. Kaua selline terror saab kannataja üle valitseda? Ja kas ma oleksin ennast paremini tundnud kui Joosep enda elu lihtsalt enesetapuga oleks lõpetanud. Kindlasti mitte.

Filmide tegemisest ja kaameratöö telgitagustest ei tea ma suurt midagi, aga Margus kurdab, et värisev kaamera on viimasel ajal eriti sage külaline. Mind ei häirinud absoluutselt. Mille pagana pärast meil on vaja seda üle maja sõitvat tõstukit kui võtteplatsil tolgendavad kasutud. Parem värisev (ma saan aru et see on taotluslik nagunii – koolikeskkond, kiired kaadrid, kiire ja ettearvamatu noorus) pilt ja sellel midagi, mida saab hinge võtta. Kiidusõnad veel ladusalt voolava sisu pihta. Korraks ka ei teki seda tunnet, et jälgid (ei, ahmid) MEIE OMA FILMI. Lauri, vaata ära Klass, see on see murdepunkt, kus kodumaisest filmist lõpuks asja hakkab saama.

Lühidalt märtsis

Mul passib ees xls pealkirjaga Mängu ja filmitabel ja ma valin siit taas mõned filmid millest pikemalt kirjutada oleks piin, aga lühem tekst... No paar lauset on alati fun.

The Host – Korealaste horror, mis jõudis ka USA kinolinadele. Seekord seotakse draama õudusfilmiga ja lisatakse tibake huumorit. Sama hästi võiks meeküpsisele tilgakese väävelhapet peale tilgutada. Kui lugu peaks huvi pakkuma, siis formaliinises jõevees kasvanud eluk röövib luuseritest koosneva perekonna võsukese. Kättemaksutee on verine, igav ja viib su tõenäoliselt külmakapi manu.

Evil Aliens – Nii sitta brittide õudusfilmi pole ma varem isegi näinud. Grupp tulnukaid tuleb grupile maakatele anaalsonde paigaldama. Muu nõmeda hulgas välgutatakse tisse, tuuakse ilmale tulnukbeebi ja mässatakse erinevate tööriistadega. Ihuliikmeid sajab nagu vihma juunis.

Return – Buffy M. Gellar naaseb selles üliigavas indie-filmis, et aru saada, millest aru saama peaks. Millest? Mina küll ei tea.

Turistas – Veel üks uuem horror Hosteli stiilis. Mõne jõhkra stseeni vahele jääb mõttetu jada seosetut undamist. Brasiilia on nüüd ka USA jaoks bännitud paik. Seal töötavad nimelt tohtrid, kes viivad su metsa, võtavad su neerud ja ei anna vastu isegi mitte valuvaigistit. Millal tehakse film, kus grupp rõõmsameelseid ameerika noori Eestisse suvitama tuleb ja nümfomaanidest lesbipaari talus varvastega lehmi lüpsma sunnitakse?

Stay – Korralikult näideldud ja justkui Lynchi kaameratest kukkunud unenägu. Esialgu ei jaga suurt midagi ära, mis sünnib. Päeva pärast oled taibanud, et lõpp oli tegelikult omamoodi puänt siiski ja soovid veel näha.

Blood Diamond filmikaif

Juba planeeritakse uusi auhinnafilme, aga mina olen oma vaatamisjärjega endiselt vanade juures. Ja ei häda midagi. Kuigi ring hakkab koomale tõmbuma, tuleb mu jaoks ilmavalgele enam ja enam teoseid, mis mu meelest värske võidufilmi Departed (ma olen selle ka ära näinud lõpuks) seljatama oleks pidanud ja seljatavadki.

BD tegevus toimub lõviosas sääl mandri pääl, kus lõvid magavad ninad liiva täis ja poliitiline stabiilsus igihaljaks unistuseks jääb. Selle viimase puudumisest saavad muidugi süüdet mässulised rühmitused, kes üksteise võidu revolutsioone korraldavad, rahulikke elanikke terroriseerivad ja tapjalaste armeed kasvatavad.

Kalamees Solomon jääb ome perega mässajate tapateele, kaotab (mitte siiski läbi surma) oma naise, tütre ja poja ning on sunnitud liituma kalgi, vääriskividega kaubitsemisest elatuva Dannyga. Kahele pakub seltsi läbi ja lõhki karastunud ajakirjanik Maddy. Ülisuur teemant ootab leidjat, samuti Solomoni poeg, kellest koolitatakse ehtsat tapamasinat.

Jennifer Connelly Maddyna ja Dicaprio mängib Dannyt. Mulle avaldas siiski muljet pigem Djimon Hounsou. Ja ilmselt veel paljudele maamunal (auhinnatud rollide eest filmides Amistad, In America pluss käesolev teos). Mees on täiesti usutavalt meeleheitel ja rassib ennast meie hinge enam kui väärjalgne pingviin. Ja enam kui ükski Departedi tegelastest. No võib olla Wahlberg oleks erandiks. Ja Nicholson. Aga Damon mängib Damonit. Ja DiCaprio meeldib ka BD-s enam. Ehkki see cold hard killer tundub tema puhul ikka nii kontekstist väljas. Umbes nagu Osment oleks peale Sixth Sense paranormaalset thrillerit saanud peaosa ennast iseäranis tõsiselt võtvas draamas lapssnaiperist, kes teenib peale koolipäeva hitmanina kinoraha. Lahe? Tõenäoliselt. Aga uskuda ei suuda.

Jubedusi saab näha. Täiesti kaootilisi tapatalguid. Verd, higi ja pisaraid. No mida sa ühest seiklusmäruldraamast (kanal 2 oma vahvate liigitustega) ikka enamat tahta oskad. Võib olla natuke lühem võinuks olla. Esimese tunni järel samas läks juba ludinal kolmanda pooleni välja.

Jesus Camp filmikaif

Ameerika tähendab vabadust, nii et sa võid kaks kätt laiali ajada ja laulda. Konservatiivsed evangelistidest kristlased nii ei arva. Õigemini on nad enda jaoks väga selgelt kujundanud oma õige ja vale tee, oma usu kinnistamise jaoks aga ajuloputuslaagrid lastele. Üht sellist näidatakse filmis Jesus Camp, mis kandideeris sel aastal ka parima doki kuldmehikesele.

Nagu selgub, on isegi kõige konservatiivsemad kristlased valmis oma tahtmise saavutamiseks paindlikud olema. Kui kuiva leiba ei sööda, tuleb sellele mett määrida, selge see. Tulemuseks on näiteks kristlik raskerokk neile, kes võiksid usu poole pöörduda, kui kristlik raskerokk ka lubatud oleks. Suvelaagrid on lahedad, tulge kõik, me teeme palju ja meil saab lahe olema! Lõpuks kahaneb palju lõpututeks kuulutamisteks, kus rõhutatakse pattu, pattu läbi Harry Potteri, pattu, mida olevat teinud isegi 5-aastased. Paanikas lapsed. Hüsteeria. Pisarad. Koolisüsteemi mõnitamine, ajupesu. Globaalset soojenemist pole olemas – see on poliitiline teema. Me pole arenenud, me oleme ühel hetkel loodud! Filmi ühes kõhedamas stseenis tuuakse kirikusse Bushi papist kuju, mida lapsed kummardama pannakse. Sest Bush on püha ja kõikide mittekristlaste vastu sõdimine on seda samuti. Ülejäänud ei pea isegi võimalust saama.

Jesus Camp toob päevavalgele kõheda tõe – kristlus püüab haarata sealt, kus on kõige õrnem pinnas. Religioonist on saanud reklaamikampaania, vaikne intiimne usk on asendunud vaatemänguga, jumalateenistustest on saanud värbamis- ja hirmukampaaniad. Armastusel põhinev usk on leidnud võimaluse dikteerida, mida tohib armastada ja mida mitte.

Babel filmikaif

Alejandro González Iñárritu võis uhkustada kahe tugeva filmiga: 21 Grams ja Amores Perros. Babel on kolmas ja kõige parem (ja kõige suurema eelarvega projekt AGI jaoks). See on täpselt nii hea, et üheks õhtuks piisab. Ei sobi peale seda tarbimiseks ei peerukomöödiad ega lahjad hispaania romansid.

7 nominatsiooni kuldmehikesele ja siia otsa pean mainima, et läheb väga raskeks gaalaõhtul kellelegi konkreetsele pöialt hoida. Iga vaadatud ihalejaga tundub ka tase kerkivat. Mis tundub! See ongi otsaga Elbruse tipus. Nüüd oskan juba öelda, et pigem võitku Babel ausa filmina kui too Pursuit of Happyness argimuinaslugu. Jah, Babel on nii aus, et isegi Brad Pitt, kes mulle varem muljet pole suutnud avaldada (see vastik Oceans Eleven`i muie ja juuksegeel ja oh-sa-mu-meie-hoiak mu vaimusilmast nii kergesti ei kao) on seekord suur kui täiskuu. Hall põskhabe, natuke kortse näos. Inimene valmis. Jah, ma isegi suutsin ette kujutada, et ta on selline lahke hallipäine eestlane. Tore ikka, et ta filmi Departed ühest juhtrollist küpsema kasuks loobus. Aga loomulikult ei saa kogu Babeli headust ainult ühe Bradiga seletada. Iga viimane kui üks peategelane suudab oma momendi luua, raputab meid hingeliselt ja paneb käsi rusikasse suruma.

Nelja perekonna õnnetud ja õnnelikumad lood lahatakse üksipulgi. Ausalt. Külmalt. Kõik episoodid on omavahel seotud, rabavad just oma lihtsuses, traagikas. Babelil pole algust ega lõppu, see lihtsalt sujub. Mõned küsimused leiavad vastuse ja tähtsamad (mis edasi saab?) jäävadki käärima.

Suurepärane ajaviide, mis kujuneb lõpuks ka enamaks. Tehke endale teene ja vaadake see film ära.

Omapärast – mis räägib sellest, et Babel pole päris igapäevane kapsasupp, selles on ka Red Bulli

Igal lool on juured erinevates riikides. Pärismaalased ei kõnele ameeriklasest kinokülastajale ameerikat, mis ajab onu Sam`i närvi. Ja Pitt suhtleb oma haavatud abikaasaga (Blanchett) peamiselt armastuse keeles. Vaikselt ja meeleheitlikult. Kartes ja ennastohverdavalt käitudes. Ma tean seda, et kellegi saabuvast surmast teades on hirmu kõrval tunne number kaks meeletu lootus. Babeli sõnum minu jaoks? Lootus on olemas, aga sa ei tea kunagi kui suur on sinu elu Summ-i õnneratas.

1/100 meeleheitest.

Neid oli palju...

Haunted Highway

Kodanik surmab õnnetul kombel rüseluse käigus oma naise ja sõidab läbi öö, koolnukere autos tolknemas, armukese poole. Kõik näitlevad selles maanteefilmist B-hirmukas sama hästi, kui mina oma 6. klassi lavaelu tippajal. Mängisin muideks lumehelbekest, kes pidi maailma päästma. Mis filmis edasi juhtub? Kust mina tean. Jätsin pooleli ja jõin palderjani. Igavus võidab.

Brick

Krimilugu koolikeskkonnas. Omapärane, aga igav. Joseph Gordon-Levitt mängib peaosas. Koos temaga Lukas Haas, Noah Fleiss ja Matt O´Leary. Maru hea Haasi jälle hoos näha, eks! Ta pole maha käinud, aga pole leekidesse lahvatanud ka mitte. 31 aastat vana, oluliselt tugevam näitlejana kui Henry Thomas. Aga Brick ise on veider film noortest veidratest inimestest. Mulle ei meeldinud, võib olla sulle meeldib.

Children of men

Kui sulle klapib sünge, kuigi lootustandva valguskiirega tulevikunägemus, kui sa suudad keelduda Spielbergi tiimi poolt pesukäsnaga läigitatud kliinilisest keskkonnast, kui sulle istub Clive Owen ja kõrvalroogadena Michael Caine ja Julianne Moore, siis stardi kohe. Kui ükski neist ei meeldi, siis võid ikka midagi mõnusat leida. Sünget. Kriipivat. Natuke häiriv on see teeme-koledas-toas-euroremondi-ja-ka-inimesed-muutuvad-suhtumine. Aga lõpuks läheb ju kõik hästi, isegi siis kui hea asja nimel kolmkümmend lehekülge ruutvõrrandeid lahendada tuleb, nii et lõpuks ninast veri väljas.

Danika

Danika on meeleheitel koduperenaine ja näeb oma perekonna, eriti võsukeste teemadel hirmsaid mälupilte. Psühhiaatrist pole abi. Luupainajad muutuvad järjest hullemaks. Pingelise, isegi omapärase filmi näitlevad nauditavaks Marisa Tomei ja Craig Bierko. Psühhiaatrit mängib mu jaoks igavesti Scary Movie naeruhammas Regina Hall, kes seekord paraku ühtki kohatut oksenalja ei tee.

Gravedancers

Grupp sõpru läheb peale sõbra matuseid kalmistule laamendama. Ei paremat pole tõesti teha seal, kui tantsu lüüa kalmukivi peal. Lisaks loetakse paprelt maha iidne needus, mis kolm rahutut hinge üles ässitab ja kummitamine võib alata. Kui ajast kahju pole, siis lubame natuke raisata, aga midagi uut ja head ja teravat sa siit küll ei leia. Ja kui film lõppenud, julged endiselt voodi alla tolmurulle kiikama minna.

Must on valge filmikaif

Elanud kord Võru linnas poiss, tema vend, nende ema, vanamutt ja rullnokad. Tuleb tuttav ette? See on Võru linna muinasjutt. Üks detail jäi mainimata. Elanud linnas ka härra Kaarel, kes muude tegevuste seas vahepeal filmikaamera kätte (ma tean, et statiiv oli ka) võttis ja enda ajast mõned päevad ja ööd filmi valmimisele ohverdas. Nii sai must, nii sai valge. Nii sai see film.

Ma ei hakka siin pikemalt targutama, palju filmi tegemine tegelikult vedajailt võtab. Aga suur vahe on selles, kas teha klipp või teha klipp. „Must on valge“ püüdleb filmi suunas oluliselt rohkem kui möödunud aastast pärit teos „Õnn või õnnetus.“ Toon välja suurimad erinevused:

a) Rohkem liikumist, rohkem stseene, rohkem detaile +

b) Kui ema mängib tõepoolest vanuselt selleks sobiv inimene ja poissi poiss, siis pole parukaid, grimmi ja valesid tarvis. +

c) Kaamera oh kaamera. Oled selleks loodud, et sinuga mängitaks ja see kaamera sai vett ja vilet (uunikumsõiduki kaader! Ma olen rabatud). + Huvitav, mida tähendas see R.I.P. lõputiitrite ajal? Ega ometi...?

d) Eriefektid. Ma olen ise näinud, kuidas inimene üle auto rullub kokkupõrke tõttu. Reaalsuses on kõik palju verisem ja porisem. Aga efekt on omal kohal, ootamatult järsk ja punktipanev.+ Must on tõepoolest valge ja valge must. M.O.T.T. Ma küll ise usun ikkagi pigem pooltoonidesse ja dimensioonidesse.

e) Rohkem asjaosalisi = parem film? Ei oska öelda. Aga rohkem tööd tähendab see kohe kindlasti. Mütatud linnas ja maal. Tänavail ja toas.+

Nüüd klaasikildude otsa. Toon siia otsa ka miinused, millele järgmisel korral tähelepanu pöörata. Kommenteerida aitas Margus Muts, kes foto ja filmi alal rohkem kodus kui mina.

a) Et valgus filmist filmi teeks, tuleks see enda kasuks tööle panna. Vältida soovimatuid varje, luua värvidega meeleolu.

b) Ma kuulen, et tegelased räägivad. Jah, aga... Ma ei saa aru, millest täpselt. Inimene ise ennast ei kuule. Ta arvab, et on alati arusaadav. Teatrilaval ja filmis on puhas hääldus olulised. Kui ikka ei saa selgelt, siis võiks vähemalt subtiitrid olla. Esimese filmi puhul oli asi nii hull, et ma lõpuks loobusin pingutamast.

c) Mõned väga järsud kaadrivahetused.

„Must on valge“ on lühike tabav amatöörfilm sellest, kuidas elu võib sulle oma kondise külje ette pöörata. Ma olen seda korduvalt juhtumas näinud ja usun Kaarli ideed. Mis on oluline? Oluline on igal aastal latt natuke kõrgemale tõsta. Kas seda on tehtud. Loomulikult. Kui ma peaksin hindega kiitma, siis 7/10.

El Laberinto del Fauno filmikaif pluss

El Laberinto del Fauno (Pan`s Labyrinth) on selle aasta esimene linateos, mille kohta pole kahju kiidusõnu keelelabürindist valla päästa. Kuut kuldmuna läheb film veebruari lõpus püüdma, võimas sööt konksu otsas, vähemalt make-up ja parim originaalstsenaarium võiksid värava tuua. Aga ma tõepoolest ehk kiirustan sündmustest ette, sest suurem osa võimalikke võidukaid veel vaatamata. Isikliku õrnuse kohalt fantasy ja draamaga segatud fantasy vastu hoian poolt-pöialt häbenemata ja kõrgel.

Mehhiko päritolu lavastaja Guillermo Del Toro eelmistest töödest märgin ära tugevate kõhediku mõjudega The Devil's Backbone (vaadake seda kindlasti). Teile võivad tuttavad olla ka vampiiritriloogia märulirohkeim Blade II (Triinu on seda, ma kardan küll, vähemalt kuuel korral vaadanud), putukafilm Mimic (ikka õudukas siis, kusjuures paras bs) ja koomiksikilluke Hellboy, mis jääb heal juhul keskpäraste teoste hulka. Seda ainult koomiksifilmide vallas. Muus osas veel hullem bs kui Mimic. Paani labürint ületab kõik eelmised, sisult, pildilt, efektidelt, unenäolisuselt, julmuselt, kas ka näitlejatöödelt. Selles filmis on isegi pisiasjad piisvalt suured, et neile oma tähelepanelik vaatajapilk naelutada.

Paani labürint on väga sünge muinasjutt, esitatud läbi lohutu draama, kus fantaasia lõikab kohati läbi reaalsuse kui võinuga margariini, nii et isegi reaalselt sündiv (ma pole kindel, missugune osa sellest muinasjutust tegelikult reaalsuse piiri ületab ja Del Toro ei tahagi, et ma 100% teaksin) näib äärmiselt püüdmatuna. Pean silmas näiteks partisanide poolt rööbastelt aetud rongi ja mäekünkale lõksu püütud sõdurite piiramist. Või siis too silmadeta kõhe olend (muinasjutuliselt poolelt) pidulaua taga, ootamas tüdrukut, kes saatuslikule ahvatlusele alistuks ja roogasid mekiks.

Peategelasest tüdruku loodud fantaasiamaailm on kõhe (need on omapärased tõlgendused muinaslugudest, tihtipeale hapnenud lahendustega) ja talle pagemisteed pakkuv faun salakaval, sest selline on maailm lapse pilgu läbi. Tema ema uus elukaaslane, sadistlik fašistist ohvitser soovib vaid naise veel sündimata last ja ülejäänud kaaskonna kohta ei saa kindel olla, võib neid`s usaldada. Faun lubab plikale pääsemist, kui see kolm ülesannet täidab, aga sündmused kihutavad meeletu hooga paratamatu poole. Esialgu, ainult viivuks kangastuv Disney on hiljem nii väga Del Toro ja The Devil's Backbone. See on Disneyst sama kaugel kui mina Eesti parlamenti pääsemisest.

Julgen soovitada kõigile, kel vähegi külma närvi jätkub ja kes tõeliselt head väärtfilmi näha tahavad. Sest tihitipeale, mulle enesele tundub nii, pole väärtfilmid suurt muud midagi väärt, kui nende eest tegijatele teenitud kopikaid.

Kiirfaktiresto:

Malaisias sai film keelatud. Põhjuseks punanane, mis pole ei õun ega arbuusi viljaliha. Huvitav küll, mis siis?

Esimene võõrkeelne fantasy, mis kuldvanakest püüdma tõttab ja esimene kord Mehhikole võõrfilmi oscari järele õhata.

Cannes`i filmifestivalil teenis ära 22 minutit kestnud aplausi.

Võimalik kurjus fauni näol...

...ja kurjus lihas. Vidal ei suuda otsustada, kellele järgmisena ots teha.

Feast filmikaif

See on üks hea splätter (viimase aja parimatest vähemalt), sobiv näiteks kõigile neile, kelle jaoks Jacksoni isand juba enne sõrmuste kuldmehikestele vedamist midagi väärt oli. Kõik vastavale žanrile esitatavad nõudmised täidetud. Punane nagu kommunistide poolt võõbatud sein. Vaimukas. Rohkete värvikate tegelastega. Kohati uskumatult räige. Ja mõned ebatavalised nihked ka, nagu paar ootamatut pööret, ebatavaliselt kvailteetsed eriefektid ja nutikas lõpp (ma ei pea silmas seda after directed by John Gulager vihjet – üks värdjas jäi ellu).

Sisust mõni lause, et teid tegudele läita. Grupp inimesi koguneb keset kõrbe lösutavasse baari, et öö mööda saata. Peale nappi sissejuhatavat ja tegelasi tutvustavat osa tormab uksest sisse üleni verine seltsimees ja peetakse maha järgnev lühike dialoog (tänan, IMDB)...

Hero: Listen to me. A storm o'hell's coming down on this place any second. I don't know what they are, I don't know where they came from. All I do know is that these fuckers are fast, nasty, and hungry... and there's four of 'em. They got claws like Ginsu knives and more teeth than a chainsaw. They're comin'... right now. So we gotta lock this bar down. That means doors, windows, drains, and zippers, and we gotta do it now. You! Get a phone, call the cops, National Guard, townies, anybody who kicks ass, and get 'em out here. Any questions?

Bartender: Yeah. Who the hell are you?

Hero: I'm the guy that's gonna save your ass.

Peale mida kangelase pea läbi akna välja tiritakse, kehast suurt hoolimata. Siis läheb lahti selline lihajaht ja vaimukuste loopimine, et isegi Tarantino kügeleb teleri ees nagu tiine viigerhüljes ja ajab kahe käega kartulikrõpse söögitorust alla.

Parimad hetked:

2. Coach hakkab kõige ebasobivamal hetkel kõnet pidama. Mitmel korral järjest. Elukutseline kõnemees, mis parata.

1.Seltskonna blondiin leiab padruni ja üritab sellega relva laadida. Ikka va kuulitükki toru otsast sisse surudes.

Ma tabasin nüüd ära, et ma olen Vaimutoitu siiamaani peamiselt rämpstoiduga sisustanud. See on parem kui Disney ja oluliselt parem kui kuldsed kostüümidraamad. Ma luban, siiski, et järgmistel kordadel tuleb ka midagi asjalikumat. Vaatamisele ja kindlasti ka arvustamisele tuleb film peaosas kvaliteetnäitlejate Giamatti ja Nortoniga – Illusionist.

Pidusööming nugade ja kahvliteta.

Off the Black filmikaif

Sedasorti väikesed filmid (avanädalaga teeniti veidi üle 6000 USD, võrdlusena Apocalypto tõi sisse 15 miljonit) lähevad korda ainult hingelt suurtele, sest pole siin luust ja lihast inimese jaoks ei hamburgerit ega Nike dresse, ei isegi üht püstolilasku, kuigi püstoliga vehitakse. Üks lugu, mis võib olla rääkimist ei väärigi, on väärt neile, kelle enda sees selline peidus. Mida võiks jagada, aga kardetakse, sest sõnad ei trumpa tundeid üle. Minuga sama sünniaastat jagav James Ponsoldt kirjutas ja jutustas loo, mis mulle väga meeldis.

See on kolme meesnäitleja veetud film. Kõigil parasjagu ekraanikogemusi, kahekümnesel Trevor Morganil kõige vähem, peamiselt episoodilised ülesastumised teles. Ja mõned filmid ka, aga peamiselt saab ta ikka kiidelda staaridega, kellega koos oldud on, mitte vastupidi (ma pole näinud filmi Local Color). Nick Nolte töödega ma eriti kursis pole (v.a. Cape Fear ja U Turn), aga tema filmigraafik ulatub aastasse 1969. Timothy Hutton on IMDB-d uskudes oma esimese rolli (Boy running to his Daddy) teinud varemgi veel (1965). Ja nad oskavad tagasihoidlikus draamas mängida just nii, et tagasihoidlik vaataja nende sõnumi salvestaks.

Nolte on Ray, kes peamise osa oma ajast õlut joob ja VHS-lintidele sõnumeid salvestab. Selline ajast ja arust peer, kes kellelegi meeldida ei saa. Dave, kelle papa kodus aastaid tagasi pagenud mammat leinab, juhtub koos sõpradega Ray aeda rüüstama ja jääb poolenisti valge lambana (polnud tema plaan) vanamehele vahele. Peale mida pannakse ta kõikjale loobitud WC-paberit korjama ja ülejäänud kaost koristama. Ja siis tuleb vanamehel idee minna kooli kokkutulekule, kus Dave tema poega mängida võiks.

Ja ongi okei. Vaikselt kulgev sisu, kiiret pole kuhugi. Aus dialoog. R-reiting filmile, mis võiks ameerika noortest inimesed kasvatada. Midagi pole öelda. Hamburgerimaa kultuur teab täpselt, et X-meestega juustukas kipub kõrist alla. Ja meie peaksime endale selgeks tegema, et vahepeal võib vaadata ka neid filme, mida justkui olemaski poleks. Filme nagu C.R.A.Z.Y. ja Around the Bend.

Tulemus. Nolte ja Hutton aitavad Morgani tõeliste näitlejate sekka.

Ray räägib, Dave kuulab. Täpselt nii see targaks kasvamine käib.

Mõne lausega...

Kõikide kohta lihtsalt pikalt ei jaksa alati. Kõik pole seda väärt ja mõni jääb lihtsalt silmanurka kinni. Seega siis pealkiri ja paari lausega lühidalt.

Grudge 2 (Hollywoodi vinkel) – Esimesest osast vähem Sarah Michelle Gellarit ja rohkem kägisemist. Plikad kinos, paar rida tagapool, karjusid iga võimaliku jubekoha peale hirmsa häälega ja ma kartsin neid korrale kutsuda. Tõeline hirm.

Open Water 2 – Selgub kui palju aru peab merele minnes olema. Piisab ka sellest kui meeskond laevalt veerõõme sullama minnes mõne redeli taas pardale pääsemiseks haardeulatusse langetaks. Need inimesed ei tea OT-st midagi. Nii juhme kolle ei näksa isegi haid mitte.

Butterfly Effect 2 – Isegi kui pealkiri peaks esimest osa silmadega muginutele meeldima, hoiduge! Või saatke Jigsaw kondisaega selle kahe kallale.

Prey – Pere-safari-draama-horror. Lõvid piiravad autosse lõksu jäänud perekonda ja söövad ära kõik vahvad kõrvaltegelased. Lapsed leiavad ema, isa leiab auto ja lõvipoisid saavad vatsa kummi.

Unknown – Saw on kiirkohtingul Mementoga. See saetera on siiski paindes mis paindes. Päris katki ei lähe. Unknown it is.

Eragon – Draakonitüdruk õpib lendama ja draakonipoiss kõndima. Film roomab beebina tugitoolini, püüdleb, püüdleb...aga, ei. Siiski mitte. Ei õnnestu ennast veel üles vinnata. Tegelikult kah! Aitab draakonilugudest, mis on draakonilugude kokkuvõtted.

12 and holding – Kolm 12-aastast püüavad elu, valu ja vihaga toime tulla. Inspireerivaim tegelane on paks poiss, kes hakkab pere rämps-rasvatoidu kõrvalt õunatoitlaseks ning pühendub spordile, teenides ära mamma-papa hukkamõistu. Ülejäänud lood on ka põnevad.

Mõned lingid...

http://kaarel.eu/mustonvalge/

Kaarel teeb filme. Antud juhul sai üks valmis ja ootab esilinastust.

http://www.margusmuts.ee

Loodusfotod sellistena, nagu me neid oma klõps-klõps-Minoltast kunagi kätte ei saa.

Breed filmikaif

„Breed“ pealkirja kandvad mängufilmid kubisevad tavaliselt vampiiridest.

Nicholas Mastandrea (liiga keeruline nimi oli ümberkirjutamiseks, kopeerisin IMDB-st – ja see on Nicholas tõepoolest nüüd Lauri!) õudusfilm on Wes Craveni produtsendikäe all sündinud, mis võib nii head kui halba tähendada. Vampiire. Libahunte. Maskiga mõrvareid. Või siis mitte midagi. Mu suurt rõõmu ja hirmu võite igatahes ette kujutada, kui vampiire ega libahunte ei ilmunud, küll aga midagi palju reaalsemat.

Juhtub nii.

Viis intelligentset, meeldivat noort, kaks kutti ja kolm piigat (Michelle Rodriguez pole mingi piiga!) külastavad saarekest, et seal napsu võtta ja lapsepõlve meenutada. Siis kunkab välja, ei tea kust, pool-pulstunud Saksa lambakoer, kes üht tütarlastest hammustab. Selgub, et kogu ala on metsikute penide kuningriik, kellest mõned marutaudi kannavad ja mõned lihtsalt vere järgi ogarad on.

Melu käigus haarasin ma palderjanipudeli, sest metsikud, õige pisut mutanteerunud koerad panevad mu südame kiiremini põksuma, seoses ühe intsidendiga lapsepõlvest, kus üks selline tõbras mind alatult pures. Lisaks sellele intsident, mitte nii väga lapsepõlvest, kus pere kass marutaudi haigestus. Hulkuvad koerad ja marutaud on kahtlemata väga letaalne kombinatsioon. Arstide sõnul on marutaud üks hirmsama kuluga haiguseid üldse.

Breedi raudpoltpluss on ehtsad penid, vähemalt suuremas osas stseenides. Isegi stseenides kus nad halastamatult inimesi rebivad, purevad, koonud ja kihvad verest nõretamas. Või siis see, kuidas nad oma saaki jälgivad ja tavalisest natuke arukamalt lõkse seavad. Või see, kuidas mokk aegamisi kihvad ja igemed paljastab ja kume urin...

Keegi IMDB-s arutles, miks just koerad ja mitte hundid. Hundid on ju loomult kurjemad. Võimalik, aga koerad on jälle igati turvalisemad. Nad on pigem neljajalgsed sõbralikud karvapukid, kui inimeste vastu pööranud mõõkhambulistest reeturid. Mis teeb olukorra palju närvesöövamaks.

Ja lõpetuseks filmi parim oneliner: „Send my best to Cujo!“ Ma olen täiesti hüppes!

Saage tuttavaks ka Cujoga

http://www.imdb.com/title/tt0085382/

Lossiakna tagant siis võid kaeda, kuidas liha lõbutseb.

Wicker man filmikaif miinus

Ma ei saa aru, mis selle filmiga juhtunud on. See pole ju Nicholas Cage, kes peaosas? Või on? Ma küll kahtlustan, et mu naabrimees, kes väga Cage moodi oli ja üldse näidelda ei osanud, on mingil pühatul moel ihuvahetuse läbi teinud. Wicker man on väga halb, väga naeruväärne, väga halvasti näideldud film. Isegi eestlased ei teeks nii halba filmi. Ma olen kindel, et väikeloomad sureksid seda vaadates.

Suurema osa filmist jookseb Cage tegelane mööda looduskaunist saart ringi ja otsib oma tütart, juuksed sassis, silmad hägused, kohati hiiglaslikus karukostüümis, kohati mesilaste poolt jälitatuna. Ja kõik see on kantud väga aeglasest sümfoonilisest undamisest. Mis ei seleta ikkagi seda, miks kõik ülimalt halvasti, lavaliselt ülepakutult, näitlevad. Justkui olnuks osalistel palgaraha tarvis, aga eelnevalt võeti kogu projekti suhtes irooniline seisukoht. Cage eirab tõepoolest kogu oma oskuste- ja kogemustepagasit, kriiskab hüsteeriliselt, kukub koomiliselt ja korduvalt, punnitab silmi ja väristab pead. Benny Hilli show oleks selliste etteastete jaoks veel teisejärguline põhi.

Viimane osa filmist siiski rokib ja mitte ainult seetõttu, et film kohe otsa saab. Aga need on tõesti viimased kümme minutit ja siis järgneb täiesti ajuvaba lõpp.

Eriti rämedalt jääb meelde see, kuidas totaka lõustaga Leelee Sobieski Cage käest rusika ja siis jalaga vastu vahtimist saab ja siis, silmad kõõrdi, seina äärde istukile vajub. Cheerleader selline! Ja see, kuidas Cage mesilaste eest põgeneb ja siis käkaskaela mäeküljest alla veereb. Neid lõike peaks tegelikult nägema, aga siiski PALUN, ÄRGE VAEVUGE!

MIDA MA ÕPPISIN – ET TERALEIVAST HAMBAAUKU LÄINUD IVA VÕIB SELLISTE PÕNEVUSFILMIDE VAATAMISE ISEÄRANIS PÕNEVAKS MUUTA.

Pursuit of Happyness filmikaif

Hea filmi juures kaob ekraan peaosalise ja vaataja vahelt. Vaataja elab ja tunneb napid 117 minutit täpselt sama, mida vaataja olemasolust mitteteadev peaosaline. Sedaviisi jagatud osad liigitavad filmi mu jaoks hingeliselt löövaks. Aga oma osa on kindlasti ka sel, et ma kogu oma elu peost suhu läbi olen pidanud ajama, mida aeg edasi, seda edukamalt.

Will Smith mängib meest, kes on kõike muud kui äpardunud, aga ometi ei suuda ta elus oma kohta leida. On töid, mis võtavad kõik su aja ja annavad vastu ühe kolmandiku õnnest. Ülejäänud osa ongi see, mille poole püüelda tuleb. Ja kes kurat ütles, et sa raskete valikute võrkaiast läbi suudad pugeda. Ma tean, et see on võimatu – liiga vähe ruumi, liiga palju püüdlejaid. Kui sa suudad leida augu aias, siis võib ka õnneks minna. Aga auke on tavaliselt ainult üks. Üks auk Chris Gardneri jaoks (see film räägib reaalsest Chris Gardnerist – ma ei tea, kellele see selgitus kasulik on üldse, Lauri teab nagunii ja teistele võib ka based on real events vihjeks olla).

Kuigi Pursuit of Happyness kuulub mulle sel aastal enim haiget teinud filmide hulka, ei pelga ma seda oma kasvavas filmide hindetabelis esikohale tõsta. Selle aasta esikohale siis. Las ta särada. Valu on hea. See tuletab meelde ja aitab mõista. Ja motiveerib. Smithi tegelane laseb ennast rängalt motiveerida, isegi olukordades, mida vaadates mina mõtlen, et nüüd lendaks küll ketas nurka. Ehe Chris Gardner sai hakkama, Smith saab tema mängimisega ka, minul on probleeme isegi sellega, et leppida ekraanil toimuvaga. Ma olen ilmselgelt seestpoolt sama nõrk kui mu vasema jala murdmisest niru labaosa ja film motiveerib mind sama vähe kui reaalne elu. Kümnest võimalusest saab üht kaalutud ja ülejäänud aeg õnne poole püüdlemiseks möödub unistades. Ma ütleksin, et vaese inimese õnn võib vabalt Xanaxis ka peituda, sest see on odavam kui psühhiaatri vastuvõtule pääsemine. Kui keegi kunagi minust filmi teeb, ässitagu ta peaosasse Giovani Ribisi ja lasku tal veidi oma klassikalist debiilikut mängides tatiribal üle lõua libiseda. Ja siis ütleks ta lause, mis saaks rahva seas käibefraasiks:

“My name is Kaimar Palts. This part of my life, it`s called doing nothing.“

Film on leebe ja filmi soundtrack on topeltleebe burger ärevusenire ja kahe viilu nukrusega. Peale puistatud naeru- ja nutupisaraid. Täpselt sellisena see mulle näis – kohati püüd vana Kamps endast välja ajada, sihilikult nutma meelitada, aga polnud ses midagi feiki. Kui sul WC-stseeni peale pisar silma ei tule, siis ma kahtlustan, et sa oled Innotechi sinine klapptool, mudel EV-1605. Muusika ei aja vett välja, hoopis Smith ajab ja ma loodan, väga loodan, et ta selle töö eest mehikese pihku saab. Või on ta hoopis akadeemia-vanakestel pihus. Ma igatahes väga kiidan ja tänan kõiki, kes sellise imeteosega hakkama said. Igaks juhuks tänan noh. Kui ma ise mehikeste jagamisele minna ei saa. Mis võib vabalt juhtuda, sest ma olen teel õnnele, mõeldes enda jaoks asju välja.

Harigem endid kah.

http://en.wikipedia.org/wiki/Chris_Gardner

MIS MA ÕPPISIN – ET ÕPPIMA ÕPPIMISEL OLED SA SUURESTI ISEENDA ÕPETAJA. TEISTE JAOKS AEGA EI JÄÄ.

JA

VAHEPEAL ON RIKKAD LIHTSALT RIKKAD, MITTE LURJUSED.

Summer of Fear filmikaif

Summer of Fear sai vaadatud. Ilma suuremate piinadeta.

Teen juttu hirmumeister Wes Craveni mitte eriti õudusfilmist Summer of Fear. Kuna Craveni esimesed kaks räiguselt võrdset teost on tegelikult õudusfilmiklassikas kirjas ja kõigile teada ning ühest lausa uusversioon vändatud, (need on siis The Last House on the Left ja The Hills Have Eyes) räägin ma tema kolmandast tööst, aastast 1978. Summer of Fear on tegelikult tuntud ka nime all Stranger in our House, IMDB vastab mõlemale päringule lahkelt.

Summer of Fear pole muideks tüüpiline Craveni film, kuna ilmselt polnud luba ega võimalusi telesse rohkesti verd ja luupuru pritsida. Niisiis pole see ka niivõrd ajuvaba meelelahutus nagu Craveni hilisemad filmid, või varasematega võrdselt vägivaldne, aga ta veab välja korraliku kogupere õudusfilmi. No vähemalt.

Sündmuste keskmes rabeleb Bryantite perekond, kes võtab oma tiiva alla vanemad kaotanud noore naisterahva Julie. Koos tehakse süüa, vaadatakse telekat ja käiakse nagu kord ja kohus perega väljas, mitte Korea Karaokes, küll aga näiteks külasimmanitel ja sigu lüpsmas. Aasta oli 1978 ja soengud hakkasid just seitsmekümnendate puhv-jahmatusest üle saama.

Peretütar Rachel, keda mängib Linda Blair ja kelle juuksed elavad suurema osa filmist oma hirmutavat salaelu (nüüd on õige aeg artikli lõpuosast pilte vaadata), hakkab uustulnuka juures kummalisi detaile tähele panema. Uuel plikal puudub peegelpilt, tema sahtlis külitab riidepaki all ilge vahast puuslik, lisaks üritab ta kätt püksi ajada pereisale, lööb üle Racheli poiss-sõbra ja edvistab siivutult suguvõsa meeste ees, kes sellist litsakat käitumist sugugi pahaks ei pane. Julie on kõikide meelest ääretult kuum tükk ja muidu mõnus mamm.

Ega ma teie vaatamisrõõmu rikkuda ei taha, seega ei räägi filmi teisest poolest midagi, aga PG-13 hinnang lubab teil suurema osa oma perest telemasina taha koguda. Efekte ei jagata, aga sisu voolab ladusalt kaader kaadri järgi ja on põnev ka. Erinevalt Craveni viimastest töödest, mis keskenduvad pooleteise tunni sisse võimalikult suure hulga naeruväärsuste surumisele. Nagu filmi Cursed nõmedad libahundud. Parem unustame nad.

Miks siis vaadata? Et saada pilt natuke kodusemast Cravenist, näha hullumeelseid retro-soenguid (neist ei saa kunagi küllalt, umbes nagu banaanidest ja iirise-maisipulgamaiusest). Summer of Fear sisaldab lisaks mõnele kisma- ja automärulistseenile päris korralikke karaktereid, ülemängitud emotsioone, mille peale me Triinuga alati !!!OSCAR!!! karjume ja veidrusi, nagu nt Rachel valjuhäälselt kirja ette lugemas. Kogupikkuses. Koos aadressi ja telefoninumbritega. Ja mis siis! Retro on nagunii natuke imelik. Peale pesuruumist tulekut juuksed kuuma fööni alt läbi, et Racheliga võrdväärne supersoeng saavutada ja marss vaatama.

Ja loole lisaks võib ekraanitõmmiseid uurida. Peamiselt Linda Blairist. Rääkimata sellest, et üks piltmõistatus ootab lahendamist.

Mis mõttes sisutühi? Mul on mu juuksed!

Racheli öösoeng on kõige kohevam asi maailmas. Ei mingit patja!

Ja vasakul on...?