Klass on kodumaise kino fenomen, sest varem pole kohalik filmiaparaat ühelegi valusale teemale nii intiimselt lähedale roninud. Lausa hirm hakkab, süda kisub kurjaks ja pisar tuleb silma. Valus on vaadata. Mis näitab filmi tugevust.
Viimati tundsin tõelist õõva 11. septembri terroriakti üht osa kajastavat pisifilmi United 93 vaadates. Nüüd siis taas. Klass üllatab meeldivat näitlejatöödega – ma olen alati seda meelt, et teatrilava jäägu Ulfsaki ja Everi pärusmaaks. Nad säravad seal, samas kus näitlevad kinolinal tihtipeale liiga ilmekalt. Mingu või asi nii, et produtsendid hakkavad otsima talente noorte seast, tänavalt, koolidest.
Klassi noored pole kõik andekad, kõik isegi ei näitle mitte. Nad on ise ka intervjuudes maininud, et pigem olid lihtsalt võtetel kohal. Okei, see on ikkagi parem kui elukutseline, justkui teatrikooli sisseastumisetüüdi esitades täiest jõust punnitamas. Näitlemisest saab rääkida Vallo Kirsi (Kaspar) ja Lauri Pedaja (Anders) puhul. Viimase kiusajate liider on piisavalt õel karakter, peab olema näideldud. Filmi jaoks on negatiivset pisut võimendada vaja, et asi usutavamalt mõjuks. Kiusatu Joosep (Pärt Uusberg) mängib ebamugavuse väga hästi välja, aga jääb dialoogis pisut nõrgaks. Mitte täielikult, aga on kohati ebalev. Võimalik, et karakteri omapära. Thead mängiv Paula Solvak saab arenguks liiga vähe ruumi, aga samas pole Klass ka ainult tema film. Kes on parim kõrvalosatäitja. Loomulikult Joosepi isa, kes näeb välja nagu nooruke Ricky Gervais. Filmi ajuvabaim mõttekild pärineb ka temalt. „Kui lased ennast kiusata, siis jäädki jobuks.“ Rullnokast relvahull vana näeb vägivallale vastu astumiseks piisavalt efektiivse vahendida vaid vägivalda ja olgu mu sees nüüd eetiline kisa valla kui suur tahes, peab tegelikult nõustuma. Vähemalt antud olukorras, kus selgrootud õpetajad kas ei tee toimuvast välja või on võimetud kriisi lahendama. Kaua selline terror saab kannataja üle valitseda? Ja kas ma oleksin ennast paremini tundnud kui Joosep enda elu lihtsalt enesetapuga oleks lõpetanud. Kindlasti mitte.
Filmide tegemisest ja kaameratöö telgitagustest ei tea ma suurt midagi, aga Margus kurdab, et värisev kaamera on viimasel ajal eriti sage külaline. Mind ei häirinud absoluutselt. Mille pagana pärast meil on vaja seda üle maja sõitvat tõstukit kui võtteplatsil tolgendavad kasutud. Parem värisev (ma saan aru et see on taotluslik nagunii – koolikeskkond, kiired kaadrid, kiire ja ettearvamatu noorus) pilt ja sellel midagi, mida saab hinge võtta. Kiidusõnad veel ladusalt voolava sisu pihta. Korraks ka ei teki seda tunnet, et jälgid (ei, ahmid) MEIE OMA FILMI. Lauri, vaata ära Klass, see on see murdepunkt, kus kodumaisest filmist lõpuks asja hakkab saama.
Filmide tegemisest ja kaameratöö telgitagustest ei tea ma suurt midagi, aga Margus kurdab, et värisev kaamera on viimasel ajal eriti sage külaline. Mind ei häirinud absoluutselt. Mille pagana pärast meil on vaja seda üle maja sõitvat tõstukit kui võtteplatsil tolgendavad kasutud. Parem värisev (ma saan aru et see on taotluslik nagunii – koolikeskkond, kiired kaadrid, kiire ja ettearvamatu noorus) pilt ja sellel midagi, mida saab hinge võtta. Kiidusõnad veel ladusalt voolava sisu pihta. Korraks ka ei teki seda tunnet, et jälgid (ei, ahmid) MEIE OMA FILMI. Lauri, vaata ära Klass, see on see murdepunkt, kus kodumaisest filmist lõpuks asja hakkab saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar