Ameerika tähendab vabadust, nii et sa võid kaks kätt laiali ajada ja laulda. Konservatiivsed evangelistidest kristlased nii ei arva. Õigemini on nad enda jaoks väga selgelt kujundanud oma õige ja vale tee, oma usu kinnistamise jaoks aga ajuloputuslaagrid lastele. Üht sellist näidatakse filmis Jesus Camp, mis kandideeris sel aastal ka parima doki kuldmehikesele.
Nagu selgub, on isegi kõige konservatiivsemad kristlased valmis oma tahtmise saavutamiseks paindlikud olema. Kui kuiva leiba ei sööda, tuleb sellele mett määrida, selge see. Tulemuseks on näiteks kristlik raskerokk neile, kes võiksid usu poole pöörduda, kui kristlik raskerokk ka lubatud oleks. Suvelaagrid on lahedad, tulge kõik, me teeme palju ja meil saab lahe olema! Lõpuks kahaneb palju lõpututeks kuulutamisteks, kus rõhutatakse pattu, pattu läbi Harry Potteri, pattu, mida olevat teinud isegi 5-aastased. Paanikas lapsed. Hüsteeria. Pisarad. Koolisüsteemi mõnitamine, ajupesu. Globaalset soojenemist pole olemas – see on poliitiline teema. Me pole arenenud, me oleme ühel hetkel loodud! Filmi ühes kõhedamas stseenis tuuakse kirikusse Bushi papist kuju, mida lapsed kummardama pannakse. Sest Bush on püha ja kõikide mittekristlaste vastu sõdimine on seda samuti. Ülejäänud ei pea isegi võimalust saama.
Jesus Camp toob päevavalgele kõheda tõe – kristlus püüab haarata sealt, kus on kõige õrnem pinnas. Religioonist on saanud reklaamikampaania, vaikne intiimne usk on asendunud vaatemänguga, jumalateenistustest on saanud värbamis- ja hirmukampaaniad. Armastusel põhinev usk on leidnud võimaluse dikteerida, mida tohib armastada ja mida mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar