Summer of Fear filmikaif

Summer of Fear sai vaadatud. Ilma suuremate piinadeta.

Teen juttu hirmumeister Wes Craveni mitte eriti õudusfilmist Summer of Fear. Kuna Craveni esimesed kaks räiguselt võrdset teost on tegelikult õudusfilmiklassikas kirjas ja kõigile teada ning ühest lausa uusversioon vändatud, (need on siis The Last House on the Left ja The Hills Have Eyes) räägin ma tema kolmandast tööst, aastast 1978. Summer of Fear on tegelikult tuntud ka nime all Stranger in our House, IMDB vastab mõlemale päringule lahkelt.

Summer of Fear pole muideks tüüpiline Craveni film, kuna ilmselt polnud luba ega võimalusi telesse rohkesti verd ja luupuru pritsida. Niisiis pole see ka niivõrd ajuvaba meelelahutus nagu Craveni hilisemad filmid, või varasematega võrdselt vägivaldne, aga ta veab välja korraliku kogupere õudusfilmi. No vähemalt.

Sündmuste keskmes rabeleb Bryantite perekond, kes võtab oma tiiva alla vanemad kaotanud noore naisterahva Julie. Koos tehakse süüa, vaadatakse telekat ja käiakse nagu kord ja kohus perega väljas, mitte Korea Karaokes, küll aga näiteks külasimmanitel ja sigu lüpsmas. Aasta oli 1978 ja soengud hakkasid just seitsmekümnendate puhv-jahmatusest üle saama.

Peretütar Rachel, keda mängib Linda Blair ja kelle juuksed elavad suurema osa filmist oma hirmutavat salaelu (nüüd on õige aeg artikli lõpuosast pilte vaadata), hakkab uustulnuka juures kummalisi detaile tähele panema. Uuel plikal puudub peegelpilt, tema sahtlis külitab riidepaki all ilge vahast puuslik, lisaks üritab ta kätt püksi ajada pereisale, lööb üle Racheli poiss-sõbra ja edvistab siivutult suguvõsa meeste ees, kes sellist litsakat käitumist sugugi pahaks ei pane. Julie on kõikide meelest ääretult kuum tükk ja muidu mõnus mamm.

Ega ma teie vaatamisrõõmu rikkuda ei taha, seega ei räägi filmi teisest poolest midagi, aga PG-13 hinnang lubab teil suurema osa oma perest telemasina taha koguda. Efekte ei jagata, aga sisu voolab ladusalt kaader kaadri järgi ja on põnev ka. Erinevalt Craveni viimastest töödest, mis keskenduvad pooleteise tunni sisse võimalikult suure hulga naeruväärsuste surumisele. Nagu filmi Cursed nõmedad libahundud. Parem unustame nad.

Miks siis vaadata? Et saada pilt natuke kodusemast Cravenist, näha hullumeelseid retro-soenguid (neist ei saa kunagi küllalt, umbes nagu banaanidest ja iirise-maisipulgamaiusest). Summer of Fear sisaldab lisaks mõnele kisma- ja automärulistseenile päris korralikke karaktereid, ülemängitud emotsioone, mille peale me Triinuga alati !!!OSCAR!!! karjume ja veidrusi, nagu nt Rachel valjuhäälselt kirja ette lugemas. Kogupikkuses. Koos aadressi ja telefoninumbritega. Ja mis siis! Retro on nagunii natuke imelik. Peale pesuruumist tulekut juuksed kuuma fööni alt läbi, et Racheliga võrdväärne supersoeng saavutada ja marss vaatama.

Ja loole lisaks võib ekraanitõmmiseid uurida. Peamiselt Linda Blairist. Rääkimata sellest, et üks piltmõistatus ootab lahendamist.