Esiteks Cusack. Praktiliselt kogu 1408 on Cusacki mängumaa, kus ta saab hakkama päris viisakalt ja komistab vaid mõnes stseenis üleküpsenud miimika otsa, aga las ta olla. Roll on keeruline ja eeldab näitlemist seinast seina. Esimene kähe moment sünnib peale sünge numbriga ukse kinnilajatamist, kus Cusack tundub endalt küsivat sama, mida mina. Et mida ma nüüd siis teen ja kuidas hakkama saan. Esialgu olen hirmus enesekindel, siis jahmunud, paranoiline, meeleheitel, raevunud, absurdist haaratud ja nii edasi. Õnneks on üleminek piisavalt dünaamiline, kuigi Triinu meelest oli vähemalt TAAS TAGASI RUUMIS stseeni pärani silmad ja suu selgelt üle näideldud. Jackson? Mis temast? Jackson sooritab oma etteaste filmi alguses, on hea, aga tundub väsinud ja küsivat: „Mida kuradit ma mässan rolliga, mille eest mind kunagi mäletama ei hakata?“ Ah õige küll. Me ju mäletame teda nagunii, superhittoscarikandidaatfilmist Maod lennukis, whattta F!
Teiseks 1408 ise. Tuba mis on hullem kui mistahes vaim, tuba mis on üks suur morfiinihallutsinatsioon. Kuidagi liiga läbuks läks see õuduste pillerkaar, isegi kui sekka tuli tõeliselt kõhedat. Cusack räägib pidevalt sündivast diktofoni, ja seda kirjanikud ju teevad?, lõhkudes nii veidi usutavust, olles piisavalt usutav. Tagasi ruumis twist, mis mängib filmi lõpetamisega, ei tule väga ootamatult, kuigi Kingi novellis seda pole. Lihtsalt liiga palju otsi jääb sõlmimata ja sa oled kindel, et nii odava finaali kraesse kogu seda tondilossi vigursõitu siiski ei keera.
Kolmandaks. Tervik? Vahelduseks ebainimlike jõhkrustega hiilgavate Hostelite ja tuumakatastroofivärdjate paraadile on 1408 justkui sõõm sumbunud õhku. Värske jaoks peaks film ikka palju enamat olema, olgem ausad. Täitsa tore tükk, aga veidi liiga liiga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar