esmaspäev, 10. detsember 2007

The Last Winter filmikaif pluss

Palun väga, siin on õudusfilm, mis ajab teid oma õhkkonnaga sama hulluks, nagu hilisem Saw oma piinapornoga. The Last Winter sobib talvel vaatamiseks ideaalselt. Aseta oma paljad varbad vastu külma põrandat ja päästa akna mikrotuulutus valla. Äng ronib varbaküünte vahelt otse hinge.

Mis saab siis kui loodus meid enam välja ei kannata?

Sadade loomahirmukste ja katastroofikate kõrval ei juhtugi midagi konkreetselt, silmnähtavalt ahistavat. Toimuv on kaootiline ja sel pole kindlat seletust ega mustrit. On ainult pidevalt kasvav ähvardav õhkkond, mis seab ennast sisse polaarjaama tutvustamisel (sel hetkel ootame me midagi The Thingi sarnast) ja kogub ennast nii kobedaks massiks, et tõeliselt rasvased lõpukaadrid lausa naelutatakse vaataja mälusse. The Last Winter on täis silmanurgast jagatud jubedaid vihjeid, kuidas üks või teine seletamatu episood toimuda võis. Ühtlasi suurepärane näide sellest, kuidas Perlman ja LeGros suudavad enda staaristaatuse oma rollisoorituste taha sootumaks ära kaotada. Väga tagasihoidlikud näitlejatööd, väga tagasihoidlik sisu, mis ei kasva kunagi välja märulseikluseks, mis poleks ka paslik.

Visuaalselt samuti mitte nõretav, aga üksikute lummavate kaadritega hoolikalt lihvitud. Ja siin on vähemalt üks stseen, mis on nii „suur“, et seda peaks pigem kinolinalt jälgima.

Hind soovituse kirjutamise ajal Amazonis 10 naelsterlingit.

Kommentaare ei ole: