El Laberinto del Fauno filmikaif pluss

El Laberinto del Fauno (Pan`s Labyrinth) on selle aasta esimene linateos, mille kohta pole kahju kiidusõnu keelelabürindist valla päästa. Kuut kuldmuna läheb film veebruari lõpus püüdma, võimas sööt konksu otsas, vähemalt make-up ja parim originaalstsenaarium võiksid värava tuua. Aga ma tõepoolest ehk kiirustan sündmustest ette, sest suurem osa võimalikke võidukaid veel vaatamata. Isikliku õrnuse kohalt fantasy ja draamaga segatud fantasy vastu hoian poolt-pöialt häbenemata ja kõrgel.

Mehhiko päritolu lavastaja Guillermo Del Toro eelmistest töödest märgin ära tugevate kõhediku mõjudega The Devil's Backbone (vaadake seda kindlasti). Teile võivad tuttavad olla ka vampiiritriloogia märulirohkeim Blade II (Triinu on seda, ma kardan küll, vähemalt kuuel korral vaadanud), putukafilm Mimic (ikka õudukas siis, kusjuures paras bs) ja koomiksikilluke Hellboy, mis jääb heal juhul keskpäraste teoste hulka. Seda ainult koomiksifilmide vallas. Muus osas veel hullem bs kui Mimic. Paani labürint ületab kõik eelmised, sisult, pildilt, efektidelt, unenäolisuselt, julmuselt, kas ka näitlejatöödelt. Selles filmis on isegi pisiasjad piisvalt suured, et neile oma tähelepanelik vaatajapilk naelutada.

Paani labürint on väga sünge muinasjutt, esitatud läbi lohutu draama, kus fantaasia lõikab kohati läbi reaalsuse kui võinuga margariini, nii et isegi reaalselt sündiv (ma pole kindel, missugune osa sellest muinasjutust tegelikult reaalsuse piiri ületab ja Del Toro ei tahagi, et ma 100% teaksin) näib äärmiselt püüdmatuna. Pean silmas näiteks partisanide poolt rööbastelt aetud rongi ja mäekünkale lõksu püütud sõdurite piiramist. Või siis too silmadeta kõhe olend (muinasjutuliselt poolelt) pidulaua taga, ootamas tüdrukut, kes saatuslikule ahvatlusele alistuks ja roogasid mekiks.

Peategelasest tüdruku loodud fantaasiamaailm on kõhe (need on omapärased tõlgendused muinaslugudest, tihtipeale hapnenud lahendustega) ja talle pagemisteed pakkuv faun salakaval, sest selline on maailm lapse pilgu läbi. Tema ema uus elukaaslane, sadistlik fašistist ohvitser soovib vaid naise veel sündimata last ja ülejäänud kaaskonna kohta ei saa kindel olla, võib neid`s usaldada. Faun lubab plikale pääsemist, kui see kolm ülesannet täidab, aga sündmused kihutavad meeletu hooga paratamatu poole. Esialgu, ainult viivuks kangastuv Disney on hiljem nii väga Del Toro ja The Devil's Backbone. See on Disneyst sama kaugel kui mina Eesti parlamenti pääsemisest.

Julgen soovitada kõigile, kel vähegi külma närvi jätkub ja kes tõeliselt head väärtfilmi näha tahavad. Sest tihitipeale, mulle enesele tundub nii, pole väärtfilmid suurt muud midagi väärt, kui nende eest tegijatele teenitud kopikaid.

Kiirfaktiresto:

Malaisias sai film keelatud. Põhjuseks punanane, mis pole ei õun ega arbuusi viljaliha. Huvitav küll, mis siis?

Esimene võõrkeelne fantasy, mis kuldvanakest püüdma tõttab ja esimene kord Mehhikole võõrfilmi oscari järele õhata.

Cannes`i filmifestivalil teenis ära 22 minutit kestnud aplausi.

Võimalik kurjus fauni näol...

...ja kurjus lihas. Vidal ei suuda otsustada, kellele järgmisena ots teha.