Jesus Camp filmikaif

Ameerika tähendab vabadust, nii et sa võid kaks kätt laiali ajada ja laulda. Konservatiivsed evangelistidest kristlased nii ei arva. Õigemini on nad enda jaoks väga selgelt kujundanud oma õige ja vale tee, oma usu kinnistamise jaoks aga ajuloputuslaagrid lastele. Üht sellist näidatakse filmis Jesus Camp, mis kandideeris sel aastal ka parima doki kuldmehikesele.

Nagu selgub, on isegi kõige konservatiivsemad kristlased valmis oma tahtmise saavutamiseks paindlikud olema. Kui kuiva leiba ei sööda, tuleb sellele mett määrida, selge see. Tulemuseks on näiteks kristlik raskerokk neile, kes võiksid usu poole pöörduda, kui kristlik raskerokk ka lubatud oleks. Suvelaagrid on lahedad, tulge kõik, me teeme palju ja meil saab lahe olema! Lõpuks kahaneb palju lõpututeks kuulutamisteks, kus rõhutatakse pattu, pattu läbi Harry Potteri, pattu, mida olevat teinud isegi 5-aastased. Paanikas lapsed. Hüsteeria. Pisarad. Koolisüsteemi mõnitamine, ajupesu. Globaalset soojenemist pole olemas – see on poliitiline teema. Me pole arenenud, me oleme ühel hetkel loodud! Filmi ühes kõhedamas stseenis tuuakse kirikusse Bushi papist kuju, mida lapsed kummardama pannakse. Sest Bush on püha ja kõikide mittekristlaste vastu sõdimine on seda samuti. Ülejäänud ei pea isegi võimalust saama.

Jesus Camp toob päevavalgele kõheda tõe – kristlus püüab haarata sealt, kus on kõige õrnem pinnas. Religioonist on saanud reklaamikampaania, vaikne intiimne usk on asendunud vaatemänguga, jumalateenistustest on saanud värbamis- ja hirmukampaaniad. Armastusel põhinev usk on leidnud võimaluse dikteerida, mida tohib armastada ja mida mitte.

Babel filmikaif

Alejandro González Iñárritu võis uhkustada kahe tugeva filmiga: 21 Grams ja Amores Perros. Babel on kolmas ja kõige parem (ja kõige suurema eelarvega projekt AGI jaoks). See on täpselt nii hea, et üheks õhtuks piisab. Ei sobi peale seda tarbimiseks ei peerukomöödiad ega lahjad hispaania romansid.

7 nominatsiooni kuldmehikesele ja siia otsa pean mainima, et läheb väga raskeks gaalaõhtul kellelegi konkreetsele pöialt hoida. Iga vaadatud ihalejaga tundub ka tase kerkivat. Mis tundub! See ongi otsaga Elbruse tipus. Nüüd oskan juba öelda, et pigem võitku Babel ausa filmina kui too Pursuit of Happyness argimuinaslugu. Jah, Babel on nii aus, et isegi Brad Pitt, kes mulle varem muljet pole suutnud avaldada (see vastik Oceans Eleven`i muie ja juuksegeel ja oh-sa-mu-meie-hoiak mu vaimusilmast nii kergesti ei kao) on seekord suur kui täiskuu. Hall põskhabe, natuke kortse näos. Inimene valmis. Jah, ma isegi suutsin ette kujutada, et ta on selline lahke hallipäine eestlane. Tore ikka, et ta filmi Departed ühest juhtrollist küpsema kasuks loobus. Aga loomulikult ei saa kogu Babeli headust ainult ühe Bradiga seletada. Iga viimane kui üks peategelane suudab oma momendi luua, raputab meid hingeliselt ja paneb käsi rusikasse suruma.

Nelja perekonna õnnetud ja õnnelikumad lood lahatakse üksipulgi. Ausalt. Külmalt. Kõik episoodid on omavahel seotud, rabavad just oma lihtsuses, traagikas. Babelil pole algust ega lõppu, see lihtsalt sujub. Mõned küsimused leiavad vastuse ja tähtsamad (mis edasi saab?) jäävadki käärima.

Suurepärane ajaviide, mis kujuneb lõpuks ka enamaks. Tehke endale teene ja vaadake see film ära.

Omapärast – mis räägib sellest, et Babel pole päris igapäevane kapsasupp, selles on ka Red Bulli

Igal lool on juured erinevates riikides. Pärismaalased ei kõnele ameeriklasest kinokülastajale ameerikat, mis ajab onu Sam`i närvi. Ja Pitt suhtleb oma haavatud abikaasaga (Blanchett) peamiselt armastuse keeles. Vaikselt ja meeleheitlikult. Kartes ja ennastohverdavalt käitudes. Ma tean seda, et kellegi saabuvast surmast teades on hirmu kõrval tunne number kaks meeletu lootus. Babeli sõnum minu jaoks? Lootus on olemas, aga sa ei tea kunagi kui suur on sinu elu Summ-i õnneratas.

1/100 meeleheitest.

Neid oli palju...

Haunted Highway

Kodanik surmab õnnetul kombel rüseluse käigus oma naise ja sõidab läbi öö, koolnukere autos tolknemas, armukese poole. Kõik näitlevad selles maanteefilmist B-hirmukas sama hästi, kui mina oma 6. klassi lavaelu tippajal. Mängisin muideks lumehelbekest, kes pidi maailma päästma. Mis filmis edasi juhtub? Kust mina tean. Jätsin pooleli ja jõin palderjani. Igavus võidab.

Brick

Krimilugu koolikeskkonnas. Omapärane, aga igav. Joseph Gordon-Levitt mängib peaosas. Koos temaga Lukas Haas, Noah Fleiss ja Matt O´Leary. Maru hea Haasi jälle hoos näha, eks! Ta pole maha käinud, aga pole leekidesse lahvatanud ka mitte. 31 aastat vana, oluliselt tugevam näitlejana kui Henry Thomas. Aga Brick ise on veider film noortest veidratest inimestest. Mulle ei meeldinud, võib olla sulle meeldib.

Children of men

Kui sulle klapib sünge, kuigi lootustandva valguskiirega tulevikunägemus, kui sa suudad keelduda Spielbergi tiimi poolt pesukäsnaga läigitatud kliinilisest keskkonnast, kui sulle istub Clive Owen ja kõrvalroogadena Michael Caine ja Julianne Moore, siis stardi kohe. Kui ükski neist ei meeldi, siis võid ikka midagi mõnusat leida. Sünget. Kriipivat. Natuke häiriv on see teeme-koledas-toas-euroremondi-ja-ka-inimesed-muutuvad-suhtumine. Aga lõpuks läheb ju kõik hästi, isegi siis kui hea asja nimel kolmkümmend lehekülge ruutvõrrandeid lahendada tuleb, nii et lõpuks ninast veri väljas.

Danika

Danika on meeleheitel koduperenaine ja näeb oma perekonna, eriti võsukeste teemadel hirmsaid mälupilte. Psühhiaatrist pole abi. Luupainajad muutuvad järjest hullemaks. Pingelise, isegi omapärase filmi näitlevad nauditavaks Marisa Tomei ja Craig Bierko. Psühhiaatrit mängib mu jaoks igavesti Scary Movie naeruhammas Regina Hall, kes seekord paraku ühtki kohatut oksenalja ei tee.

Gravedancers

Grupp sõpru läheb peale sõbra matuseid kalmistule laamendama. Ei paremat pole tõesti teha seal, kui tantsu lüüa kalmukivi peal. Lisaks loetakse paprelt maha iidne needus, mis kolm rahutut hinge üles ässitab ja kummitamine võib alata. Kui ajast kahju pole, siis lubame natuke raisata, aga midagi uut ja head ja teravat sa siit küll ei leia. Ja kui film lõppenud, julged endiselt voodi alla tolmurulle kiikama minna.

Must on valge filmikaif

Elanud kord Võru linnas poiss, tema vend, nende ema, vanamutt ja rullnokad. Tuleb tuttav ette? See on Võru linna muinasjutt. Üks detail jäi mainimata. Elanud linnas ka härra Kaarel, kes muude tegevuste seas vahepeal filmikaamera kätte (ma tean, et statiiv oli ka) võttis ja enda ajast mõned päevad ja ööd filmi valmimisele ohverdas. Nii sai must, nii sai valge. Nii sai see film.

Ma ei hakka siin pikemalt targutama, palju filmi tegemine tegelikult vedajailt võtab. Aga suur vahe on selles, kas teha klipp või teha klipp. „Must on valge“ püüdleb filmi suunas oluliselt rohkem kui möödunud aastast pärit teos „Õnn või õnnetus.“ Toon välja suurimad erinevused:

a) Rohkem liikumist, rohkem stseene, rohkem detaile +

b) Kui ema mängib tõepoolest vanuselt selleks sobiv inimene ja poissi poiss, siis pole parukaid, grimmi ja valesid tarvis. +

c) Kaamera oh kaamera. Oled selleks loodud, et sinuga mängitaks ja see kaamera sai vett ja vilet (uunikumsõiduki kaader! Ma olen rabatud). + Huvitav, mida tähendas see R.I.P. lõputiitrite ajal? Ega ometi...?

d) Eriefektid. Ma olen ise näinud, kuidas inimene üle auto rullub kokkupõrke tõttu. Reaalsuses on kõik palju verisem ja porisem. Aga efekt on omal kohal, ootamatult järsk ja punktipanev.+ Must on tõepoolest valge ja valge must. M.O.T.T. Ma küll ise usun ikkagi pigem pooltoonidesse ja dimensioonidesse.

e) Rohkem asjaosalisi = parem film? Ei oska öelda. Aga rohkem tööd tähendab see kohe kindlasti. Mütatud linnas ja maal. Tänavail ja toas.+

Nüüd klaasikildude otsa. Toon siia otsa ka miinused, millele järgmisel korral tähelepanu pöörata. Kommenteerida aitas Margus Muts, kes foto ja filmi alal rohkem kodus kui mina.

a) Et valgus filmist filmi teeks, tuleks see enda kasuks tööle panna. Vältida soovimatuid varje, luua värvidega meeleolu.

b) Ma kuulen, et tegelased räägivad. Jah, aga... Ma ei saa aru, millest täpselt. Inimene ise ennast ei kuule. Ta arvab, et on alati arusaadav. Teatrilaval ja filmis on puhas hääldus olulised. Kui ikka ei saa selgelt, siis võiks vähemalt subtiitrid olla. Esimese filmi puhul oli asi nii hull, et ma lõpuks loobusin pingutamast.

c) Mõned väga järsud kaadrivahetused.

„Must on valge“ on lühike tabav amatöörfilm sellest, kuidas elu võib sulle oma kondise külje ette pöörata. Ma olen seda korduvalt juhtumas näinud ja usun Kaarli ideed. Mis on oluline? Oluline on igal aastal latt natuke kõrgemale tõsta. Kas seda on tehtud. Loomulikult. Kui ma peaksin hindega kiitma, siis 7/10.

El Laberinto del Fauno filmikaif pluss

El Laberinto del Fauno (Pan`s Labyrinth) on selle aasta esimene linateos, mille kohta pole kahju kiidusõnu keelelabürindist valla päästa. Kuut kuldmuna läheb film veebruari lõpus püüdma, võimas sööt konksu otsas, vähemalt make-up ja parim originaalstsenaarium võiksid värava tuua. Aga ma tõepoolest ehk kiirustan sündmustest ette, sest suurem osa võimalikke võidukaid veel vaatamata. Isikliku õrnuse kohalt fantasy ja draamaga segatud fantasy vastu hoian poolt-pöialt häbenemata ja kõrgel.

Mehhiko päritolu lavastaja Guillermo Del Toro eelmistest töödest märgin ära tugevate kõhediku mõjudega The Devil's Backbone (vaadake seda kindlasti). Teile võivad tuttavad olla ka vampiiritriloogia märulirohkeim Blade II (Triinu on seda, ma kardan küll, vähemalt kuuel korral vaadanud), putukafilm Mimic (ikka õudukas siis, kusjuures paras bs) ja koomiksikilluke Hellboy, mis jääb heal juhul keskpäraste teoste hulka. Seda ainult koomiksifilmide vallas. Muus osas veel hullem bs kui Mimic. Paani labürint ületab kõik eelmised, sisult, pildilt, efektidelt, unenäolisuselt, julmuselt, kas ka näitlejatöödelt. Selles filmis on isegi pisiasjad piisvalt suured, et neile oma tähelepanelik vaatajapilk naelutada.

Paani labürint on väga sünge muinasjutt, esitatud läbi lohutu draama, kus fantaasia lõikab kohati läbi reaalsuse kui võinuga margariini, nii et isegi reaalselt sündiv (ma pole kindel, missugune osa sellest muinasjutust tegelikult reaalsuse piiri ületab ja Del Toro ei tahagi, et ma 100% teaksin) näib äärmiselt püüdmatuna. Pean silmas näiteks partisanide poolt rööbastelt aetud rongi ja mäekünkale lõksu püütud sõdurite piiramist. Või siis too silmadeta kõhe olend (muinasjutuliselt poolelt) pidulaua taga, ootamas tüdrukut, kes saatuslikule ahvatlusele alistuks ja roogasid mekiks.

Peategelasest tüdruku loodud fantaasiamaailm on kõhe (need on omapärased tõlgendused muinaslugudest, tihtipeale hapnenud lahendustega) ja talle pagemisteed pakkuv faun salakaval, sest selline on maailm lapse pilgu läbi. Tema ema uus elukaaslane, sadistlik fašistist ohvitser soovib vaid naise veel sündimata last ja ülejäänud kaaskonna kohta ei saa kindel olla, võib neid`s usaldada. Faun lubab plikale pääsemist, kui see kolm ülesannet täidab, aga sündmused kihutavad meeletu hooga paratamatu poole. Esialgu, ainult viivuks kangastuv Disney on hiljem nii väga Del Toro ja The Devil's Backbone. See on Disneyst sama kaugel kui mina Eesti parlamenti pääsemisest.

Julgen soovitada kõigile, kel vähegi külma närvi jätkub ja kes tõeliselt head väärtfilmi näha tahavad. Sest tihitipeale, mulle enesele tundub nii, pole väärtfilmid suurt muud midagi väärt, kui nende eest tegijatele teenitud kopikaid.

Kiirfaktiresto:

Malaisias sai film keelatud. Põhjuseks punanane, mis pole ei õun ega arbuusi viljaliha. Huvitav küll, mis siis?

Esimene võõrkeelne fantasy, mis kuldvanakest püüdma tõttab ja esimene kord Mehhikole võõrfilmi oscari järele õhata.

Cannes`i filmifestivalil teenis ära 22 minutit kestnud aplausi.

Võimalik kurjus fauni näol...

...ja kurjus lihas. Vidal ei suuda otsustada, kellele järgmisena ots teha.

Feast filmikaif

See on üks hea splätter (viimase aja parimatest vähemalt), sobiv näiteks kõigile neile, kelle jaoks Jacksoni isand juba enne sõrmuste kuldmehikestele vedamist midagi väärt oli. Kõik vastavale žanrile esitatavad nõudmised täidetud. Punane nagu kommunistide poolt võõbatud sein. Vaimukas. Rohkete värvikate tegelastega. Kohati uskumatult räige. Ja mõned ebatavalised nihked ka, nagu paar ootamatut pööret, ebatavaliselt kvailteetsed eriefektid ja nutikas lõpp (ma ei pea silmas seda after directed by John Gulager vihjet – üks värdjas jäi ellu).

Sisust mõni lause, et teid tegudele läita. Grupp inimesi koguneb keset kõrbe lösutavasse baari, et öö mööda saata. Peale nappi sissejuhatavat ja tegelasi tutvustavat osa tormab uksest sisse üleni verine seltsimees ja peetakse maha järgnev lühike dialoog (tänan, IMDB)...

Hero: Listen to me. A storm o'hell's coming down on this place any second. I don't know what they are, I don't know where they came from. All I do know is that these fuckers are fast, nasty, and hungry... and there's four of 'em. They got claws like Ginsu knives and more teeth than a chainsaw. They're comin'... right now. So we gotta lock this bar down. That means doors, windows, drains, and zippers, and we gotta do it now. You! Get a phone, call the cops, National Guard, townies, anybody who kicks ass, and get 'em out here. Any questions?

Bartender: Yeah. Who the hell are you?

Hero: I'm the guy that's gonna save your ass.

Peale mida kangelase pea läbi akna välja tiritakse, kehast suurt hoolimata. Siis läheb lahti selline lihajaht ja vaimukuste loopimine, et isegi Tarantino kügeleb teleri ees nagu tiine viigerhüljes ja ajab kahe käega kartulikrõpse söögitorust alla.

Parimad hetked:

2. Coach hakkab kõige ebasobivamal hetkel kõnet pidama. Mitmel korral järjest. Elukutseline kõnemees, mis parata.

1.Seltskonna blondiin leiab padruni ja üritab sellega relva laadida. Ikka va kuulitükki toru otsast sisse surudes.

Ma tabasin nüüd ära, et ma olen Vaimutoitu siiamaani peamiselt rämpstoiduga sisustanud. See on parem kui Disney ja oluliselt parem kui kuldsed kostüümidraamad. Ma luban, siiski, et järgmistel kordadel tuleb ka midagi asjalikumat. Vaatamisele ja kindlasti ka arvustamisele tuleb film peaosas kvaliteetnäitlejate Giamatti ja Nortoniga – Illusionist.

Pidusööming nugade ja kahvliteta.

Off the Black filmikaif

Sedasorti väikesed filmid (avanädalaga teeniti veidi üle 6000 USD, võrdlusena Apocalypto tõi sisse 15 miljonit) lähevad korda ainult hingelt suurtele, sest pole siin luust ja lihast inimese jaoks ei hamburgerit ega Nike dresse, ei isegi üht püstolilasku, kuigi püstoliga vehitakse. Üks lugu, mis võib olla rääkimist ei väärigi, on väärt neile, kelle enda sees selline peidus. Mida võiks jagada, aga kardetakse, sest sõnad ei trumpa tundeid üle. Minuga sama sünniaastat jagav James Ponsoldt kirjutas ja jutustas loo, mis mulle väga meeldis.

See on kolme meesnäitleja veetud film. Kõigil parasjagu ekraanikogemusi, kahekümnesel Trevor Morganil kõige vähem, peamiselt episoodilised ülesastumised teles. Ja mõned filmid ka, aga peamiselt saab ta ikka kiidelda staaridega, kellega koos oldud on, mitte vastupidi (ma pole näinud filmi Local Color). Nick Nolte töödega ma eriti kursis pole (v.a. Cape Fear ja U Turn), aga tema filmigraafik ulatub aastasse 1969. Timothy Hutton on IMDB-d uskudes oma esimese rolli (Boy running to his Daddy) teinud varemgi veel (1965). Ja nad oskavad tagasihoidlikus draamas mängida just nii, et tagasihoidlik vaataja nende sõnumi salvestaks.

Nolte on Ray, kes peamise osa oma ajast õlut joob ja VHS-lintidele sõnumeid salvestab. Selline ajast ja arust peer, kes kellelegi meeldida ei saa. Dave, kelle papa kodus aastaid tagasi pagenud mammat leinab, juhtub koos sõpradega Ray aeda rüüstama ja jääb poolenisti valge lambana (polnud tema plaan) vanamehele vahele. Peale mida pannakse ta kõikjale loobitud WC-paberit korjama ja ülejäänud kaost koristama. Ja siis tuleb vanamehel idee minna kooli kokkutulekule, kus Dave tema poega mängida võiks.

Ja ongi okei. Vaikselt kulgev sisu, kiiret pole kuhugi. Aus dialoog. R-reiting filmile, mis võiks ameerika noortest inimesed kasvatada. Midagi pole öelda. Hamburgerimaa kultuur teab täpselt, et X-meestega juustukas kipub kõrist alla. Ja meie peaksime endale selgeks tegema, et vahepeal võib vaadata ka neid filme, mida justkui olemaski poleks. Filme nagu C.R.A.Z.Y. ja Around the Bend.

Tulemus. Nolte ja Hutton aitavad Morgani tõeliste näitlejate sekka.

Ray räägib, Dave kuulab. Täpselt nii see targaks kasvamine käib.

Mõne lausega...

Kõikide kohta lihtsalt pikalt ei jaksa alati. Kõik pole seda väärt ja mõni jääb lihtsalt silmanurka kinni. Seega siis pealkiri ja paari lausega lühidalt.

Grudge 2 (Hollywoodi vinkel) – Esimesest osast vähem Sarah Michelle Gellarit ja rohkem kägisemist. Plikad kinos, paar rida tagapool, karjusid iga võimaliku jubekoha peale hirmsa häälega ja ma kartsin neid korrale kutsuda. Tõeline hirm.

Open Water 2 – Selgub kui palju aru peab merele minnes olema. Piisab ka sellest kui meeskond laevalt veerõõme sullama minnes mõne redeli taas pardale pääsemiseks haardeulatusse langetaks. Need inimesed ei tea OT-st midagi. Nii juhme kolle ei näksa isegi haid mitte.

Butterfly Effect 2 – Isegi kui pealkiri peaks esimest osa silmadega muginutele meeldima, hoiduge! Või saatke Jigsaw kondisaega selle kahe kallale.

Prey – Pere-safari-draama-horror. Lõvid piiravad autosse lõksu jäänud perekonda ja söövad ära kõik vahvad kõrvaltegelased. Lapsed leiavad ema, isa leiab auto ja lõvipoisid saavad vatsa kummi.

Unknown – Saw on kiirkohtingul Mementoga. See saetera on siiski paindes mis paindes. Päris katki ei lähe. Unknown it is.

Eragon – Draakonitüdruk õpib lendama ja draakonipoiss kõndima. Film roomab beebina tugitoolini, püüdleb, püüdleb...aga, ei. Siiski mitte. Ei õnnestu ennast veel üles vinnata. Tegelikult kah! Aitab draakonilugudest, mis on draakonilugude kokkuvõtted.

12 and holding – Kolm 12-aastast püüavad elu, valu ja vihaga toime tulla. Inspireerivaim tegelane on paks poiss, kes hakkab pere rämps-rasvatoidu kõrvalt õunatoitlaseks ning pühendub spordile, teenides ära mamma-papa hukkamõistu. Ülejäänud lood on ka põnevad.

Mõned lingid...

http://kaarel.eu/mustonvalge/

Kaarel teeb filme. Antud juhul sai üks valmis ja ootab esilinastust.

http://www.margusmuts.ee

Loodusfotod sellistena, nagu me neid oma klõps-klõps-Minoltast kunagi kätte ei saa.

Breed filmikaif

„Breed“ pealkirja kandvad mängufilmid kubisevad tavaliselt vampiiridest.

Nicholas Mastandrea (liiga keeruline nimi oli ümberkirjutamiseks, kopeerisin IMDB-st – ja see on Nicholas tõepoolest nüüd Lauri!) õudusfilm on Wes Craveni produtsendikäe all sündinud, mis võib nii head kui halba tähendada. Vampiire. Libahunte. Maskiga mõrvareid. Või siis mitte midagi. Mu suurt rõõmu ja hirmu võite igatahes ette kujutada, kui vampiire ega libahunte ei ilmunud, küll aga midagi palju reaalsemat.

Juhtub nii.

Viis intelligentset, meeldivat noort, kaks kutti ja kolm piigat (Michelle Rodriguez pole mingi piiga!) külastavad saarekest, et seal napsu võtta ja lapsepõlve meenutada. Siis kunkab välja, ei tea kust, pool-pulstunud Saksa lambakoer, kes üht tütarlastest hammustab. Selgub, et kogu ala on metsikute penide kuningriik, kellest mõned marutaudi kannavad ja mõned lihtsalt vere järgi ogarad on.

Melu käigus haarasin ma palderjanipudeli, sest metsikud, õige pisut mutanteerunud koerad panevad mu südame kiiremini põksuma, seoses ühe intsidendiga lapsepõlvest, kus üks selline tõbras mind alatult pures. Lisaks sellele intsident, mitte nii väga lapsepõlvest, kus pere kass marutaudi haigestus. Hulkuvad koerad ja marutaud on kahtlemata väga letaalne kombinatsioon. Arstide sõnul on marutaud üks hirmsama kuluga haiguseid üldse.

Breedi raudpoltpluss on ehtsad penid, vähemalt suuremas osas stseenides. Isegi stseenides kus nad halastamatult inimesi rebivad, purevad, koonud ja kihvad verest nõretamas. Või siis see, kuidas nad oma saaki jälgivad ja tavalisest natuke arukamalt lõkse seavad. Või see, kuidas mokk aegamisi kihvad ja igemed paljastab ja kume urin...

Keegi IMDB-s arutles, miks just koerad ja mitte hundid. Hundid on ju loomult kurjemad. Võimalik, aga koerad on jälle igati turvalisemad. Nad on pigem neljajalgsed sõbralikud karvapukid, kui inimeste vastu pööranud mõõkhambulistest reeturid. Mis teeb olukorra palju närvesöövamaks.

Ja lõpetuseks filmi parim oneliner: „Send my best to Cujo!“ Ma olen täiesti hüppes!

Saage tuttavaks ka Cujoga

http://www.imdb.com/title/tt0085382/

Lossiakna tagant siis võid kaeda, kuidas liha lõbutseb.

Wicker man filmikaif miinus

Ma ei saa aru, mis selle filmiga juhtunud on. See pole ju Nicholas Cage, kes peaosas? Või on? Ma küll kahtlustan, et mu naabrimees, kes väga Cage moodi oli ja üldse näidelda ei osanud, on mingil pühatul moel ihuvahetuse läbi teinud. Wicker man on väga halb, väga naeruväärne, väga halvasti näideldud film. Isegi eestlased ei teeks nii halba filmi. Ma olen kindel, et väikeloomad sureksid seda vaadates.

Suurema osa filmist jookseb Cage tegelane mööda looduskaunist saart ringi ja otsib oma tütart, juuksed sassis, silmad hägused, kohati hiiglaslikus karukostüümis, kohati mesilaste poolt jälitatuna. Ja kõik see on kantud väga aeglasest sümfoonilisest undamisest. Mis ei seleta ikkagi seda, miks kõik ülimalt halvasti, lavaliselt ülepakutult, näitlevad. Justkui olnuks osalistel palgaraha tarvis, aga eelnevalt võeti kogu projekti suhtes irooniline seisukoht. Cage eirab tõepoolest kogu oma oskuste- ja kogemustepagasit, kriiskab hüsteeriliselt, kukub koomiliselt ja korduvalt, punnitab silmi ja väristab pead. Benny Hilli show oleks selliste etteastete jaoks veel teisejärguline põhi.

Viimane osa filmist siiski rokib ja mitte ainult seetõttu, et film kohe otsa saab. Aga need on tõesti viimased kümme minutit ja siis järgneb täiesti ajuvaba lõpp.

Eriti rämedalt jääb meelde see, kuidas totaka lõustaga Leelee Sobieski Cage käest rusika ja siis jalaga vastu vahtimist saab ja siis, silmad kõõrdi, seina äärde istukile vajub. Cheerleader selline! Ja see, kuidas Cage mesilaste eest põgeneb ja siis käkaskaela mäeküljest alla veereb. Neid lõike peaks tegelikult nägema, aga siiski PALUN, ÄRGE VAEVUGE!

MIDA MA ÕPPISIN – ET TERALEIVAST HAMBAAUKU LÄINUD IVA VÕIB SELLISTE PÕNEVUSFILMIDE VAATAMISE ISEÄRANIS PÕNEVAKS MUUTA.