Lühidalt aprillis ehk viis halba ja üks jõle

Plane Dead – Kui siit pilvepiirilt alla vaatan... Hei aga nad ongi surnud. Elavad surnud! Lennukis. Pageda pole kuhugi. Kaos on verine ja paaniline, lõpp kisub segaseks ja peategelased tulistavad kriiskavaid koolnuid liiga külma närviga. Mitte nii külmaga, et see kõik eriti lahe oleks. On lihtsalt jälgitav. Julgen horrorisõpradele soovitada.

Bloody Mary – Olevat selline linnalegend, et peegli ees kolm korda Bloody Mary poole hüüdes va nõiamoor lõpuks tulebki. Kamp noori seab end sisse pisikeses metsamajas ja esimene pool filmist lahatakse omavahelisi suhteid. Et kes kellega magas ja kes kelle naist miilustab. Jõle armuseep ja mõttetu dialoog. Siis kutsutakse rumalusest Bloody Mary karja ja teisejärguline verepulm võib alata. Umbes nagu Raimi Evil Dead, aga palju magedam.

Unrest – After Dark Horrorfesti asjake. Need olid siis sellised, mis mingil põhjusel kinolina välja ei kannatanud. Antud juhul kasutati ehtsaid koolnuid. Tegevus toimub anatoomikumis, kus üks rahutu vaim rahutuid tudengeid ja töötajaid kimbutab. Kohati on öökimisväärne tõepoolest. Aga ei sel moel eales kui Cannibal Holocaust.

Bad Taste – Peter Jacksoni eelarveta õudukas (poroloonist tulnukad), mille kohta ei arvaks eales, et miski nii odavaeelarveline olla saaks. Ei suutnud paraku lõpuni kannatada.

Penny Dreadful – Penny kannatab paanilise hirmu all. Ta ei suuda sõiduautos viibida. Juhtub aga nii, et Penny psühhiaater tuulutab tütarlast mööda metsateid kuni hooletult valitud hääletaja arsti külmaks teeb. Koos laibaga autosse lõksu jäänud Penny on täbaramas olukorras kui kaks vaakumisse suletud lehma. Muide, suurem osa filmi tegevusest toimubki salongis. Samuti After Dark Horrorfestil linastunud teos.

Hannibal Rising – Hannibal on leedu päritolu jõmpsikas, kelle pisiõe natsidest sõjapõgenikud supiks keedavad. Sirgunud, imekombel ärasöömisest pääsenud noormees siirdub naissamurai Murasaki käe alla võitluskunste õppima, et siis sakslastele pasunasse panna. Suurem osa sellest linateosest on mannetu, mannetute näitlejatööde ja väga mannetute mõttetarkustega. Kui Hannibalilt päritakse jõledate veretööde motiivi, kriiskab ta ülierutatult: „They ate my sister!“ Jah, Ulliel on Hannibalina sama niru valik kui Lembit Ulfsak või noormeheks grimeeritud Elle Kull. Sellest halbade filmide reast ilmselt kõige halvem, arvestades meie lootusi seoses maailma kuulsaima kinokannibaliga.

Bridge to Terabithia filmikaif pluss

Bridge to Terabithia (esimese aprilli seisuga 80 miljonit dollarit) on südamlik ja traagiline lastefilm. Sõpradeta, karja õdede ja jalad-maas-vanematega elav kunstnikuhingest poiss Jesse leiab mõttekaaslase uues õpilases. Piiga Leslie abiga saadakse üle ühistest muredest – metsest leitud vanast onnist saab kindlus, oravatest vaenlased, puudest trollid. Fantaasiamaailma sukeldunud Jesse elab oma elu õnnelikumaid kuid ja isegi esimene armastus tärkab. Erinevalt fantaasiamaailma imelistest pääsemistest ei anna aga surm sõpru tagasi. Kuidas siis isekeskis hakkama saada?

Võrratule käsikirjale lavastatud linatoes ei pelga elu tumedamaid tahke lahata ja osutab üsna konkreetselt enese nägemise ja selge iseenda väljaarendamise olulisusele. Ettenäidatud tõed on muidugi ka toredad, aga veelgi toredam on tõdede tagant need õiged välja kaevata.

Josh Hutchersoni (Zathura) siiani tugevaim osatäitmine, too tirts AnnaSophia Robb saab kunagi Oscarite auhinnaõhtul lavalaudu tallata, ennustan. Lastefilmist ei puudu vanad tegijad ka, küll vähema ilutsemisruumiga. T-1000 Robert Patrick ei plahvata seekord miljoniks tinatükiks ega uuri, miks libahundi küünemustusest tapjabakter aretati. Vana kehastab hoopis pereisa, sellist elu-on-raha-tüüpi, kes eelistavad kasvuhoonesse tunginud pisiimetajad tappa. Zooey Deschanel särab oma hää väljanägemise tõttu kui mooniõis. Sellist õpetajat oleks loomulikult, oi kui väga, soovinud. Mis ma ajan! Põhikoolis oli vähemalt kaks sellist. Keskkoolis ka üks. Nimesid ei nimeta. Eks nad ise teavad ka kui INIMESED nad olid võrreldes mõnede kuivatatud hernestega.

Film, mille reklaami ei tasu uskuda, aga ilmselt siis arvati et Walden Media seostub inimestele enim Narniaga, miks siis mitte veel üks rahapumbast trollikeskne seiklus? Paraku on kohati nutune ja väga hea järelmaiguga draama. Väga hea. Tõesti.

Esimest korda elus kunstinäitusel - Jesse päev pöörab kohe kohe kibedaks.

Epic Movie filmikaif miinus

Ka halvimad komöödiad ei ulatu oma labasuses sügavusteni, millesse Epic Movie end puurib. Parodeerimine pole lihtne töö, niisiis on ka arusaadav, miks väikese kaamerakogemusega telenäitlejad Jayma Mays, Faune A. Chambers, Adam Campbell ja Kal Penn peaosades piinlikult takerduvad (nad peaksid mängima Narnia filmi lastenelikut, aga ei saa hakkama isegi ilma sinus ja minus piinlikkust tekitamata ekraanil püsimisega). Ei mingit kokkumängu, ei mingit ehtsust (Anna Faris Scary Movies oli vähemalt võluv), see muuvi on küll raudne vaarikaline. Aga nad peaksid selliste hindamiseks eriti-eriti sita filmi kategooria avama.

Ma ei usu, et keegi nii hullu käsikirja päästmisega hakkama oleks saanud. Sündmused hüppavad teemalt teemale, naljad on oma ääretus labasuses halvasti näidelduna veel hullemad – teeme lihtsalt ära mentaliteet kummitab kogu filmi ulatuses võttepaigal toimunu kõleda varjuna. Suur hulk teisejärgulisi staare on siia ka kokku kuhjatud – näiteks Crispin Clover (osalenud ilma õudusteta õudusfilmis Willard ja laheda kurjamina Charlie inglites) Jennifer Coolidge, Tony Cox (Bad Santa gnoom), David Carradine (jube piinlik vihjetantsu stseen), Carmen Electra.

Film on sitast puidust vildakas küünlajalg ja näitlejad suuremas osas juba kustunud küünlad. Noorte puhul – seesugune soojendusleek puhutakse selliste ürituste juures igaveseks minema. Edaspidi peab, ma kardan küll, ekstratena leiba teenima.

Ma kujutan ette, et vajalike skillidega tegijad oskaksid sellest kartulikompotist korraliku paroodia valmistada. Sinu enda aja nimel, mine ja otsi parem metsast hernekeppe või kasvata tubakat. Hiljem on võimalik hernesuppi mugida või pabeross valmis keerata. Epic Movie vaatamisest saab lihtsalt äreva mälestuse, mis sind enne haihtumist mõned päevad kiusab.