Huff Season 1 seriaalikaif pluss

Huff on imelik loom, aga algusest peale meeldivaks muutis ta hind Amazonis. Esimene armumine. Njah. Maksin kolmeteistkümnest osast koosneva hooaja eest 7 naelsterlingit, mis teeb meie rahas umbes 200 krooni, pakkimine ja vedu pealekauba muidugi. Headest pakkumistest rääkides, muide, oli äärmiselt odav ka Tru Calling Complete (kokku 26 osa, s1 ja 2), aga Huff on nimetatud pakist küll igas osas üle, mis sest, et lühem.

Ümbrise kujundus ja tegelased

Hullumeelsuse keskmes on psühhiaater/psühholoog Huff (Azaria), kes tegeleb patsientide ja oma perekonnaga, semuks alati seksijanus narkomaanist jurist. Kergeid sarnasusi leidub Six feet Under sarjaga, aga Huff üllatab peaaegu normaalse perekonnaga (6FU tundus kohati, vähemalt mu jaoks liiga rõhutatuna – oleme ebanormaalsed, oleme normaalsed). Perversioon Brady pere tegemistest, kes igati oma normaalsust läbi pisikeste ebanormaalsuste rõhutada püüdsid. Huffi tegelased on pigem inimlikud ja sündmused usutavamad. Põnevikuks kisub teema harva, aga isegi kõige igapäevasem olukord mängitakse välja nii, et verd ja kuule polegi tarvis. No jah. Samas nad muidugi ka jahmatavad sind. Onanism, alastus, suhuvõtmispidu kuhu 14 aastat vana perepoeg Byrd täiesti teadlikult läheb, surm (Huffi mamma on julm) ja halastus (Huffi mamma on õrn). Ei mingit tilulilu. Karm reaalsus. Draamadest kindlasti viimase aja tugevaim, mis nähtud ning samas piisavalt intrigeeriv, et neli osa jutti vaadata.

DVD-karp sisaldab klaasplastist alusel neli DVD-d ja see on kaetud mahalibistatava kattega. Piisavalt soliidne pakend, nii et sobib riiulisse hooajaliselt uhkeldama küll. Lisadest kommentaarid neljale episoodile (oluliselt kvaliteetsem kraam kui Tru Calling Dushku kädistamine oioioi, need on seal minu minu minu kõrvarõngad jaaaa! Oioioi vaata see on juuuu see kutt sealt võtteplatsilt on ju cute, jaaaa!), making of ja kustutet stseenid. Meile kõigile meeldivad lisad. Mulle ja sulle ja isegi sellele, kes lisasid ei vaata, aga tunneb end hästi teades, et need olemas on. Kiiduväärt komplekt igatahes ja kui peaksin hindama siis annaksin 4,5/5. Ehk siis seriaalikaif extraordinary!

PS: Loo kirjutamise ajal maksis Huff Amazonis £8.97.

1408 filmikaif

Jättes kõrvale kinosaalis pidevalt itsitanud vanatädi ja hüsteeriliselt kiljunud tütarlastekamba (nad kiusasid meid ka Grudge 2 linastusel ja aktiivsemalt) tahan ma filmi 1408 kiita ja laita.

Esiteks Cusack. Praktiliselt kogu 1408 on Cusacki mängumaa, kus ta saab hakkama päris viisakalt ja komistab vaid mõnes stseenis üleküpsenud miimika otsa, aga las ta olla. Roll on keeruline ja eeldab näitlemist seinast seina. Esimene kähe moment sünnib peale sünge numbriga ukse kinnilajatamist, kus Cusack tundub endalt küsivat sama, mida mina. Et mida ma nüüd siis teen ja kuidas hakkama saan. Esialgu olen hirmus enesekindel, siis jahmunud, paranoiline, meeleheitel, raevunud, absurdist haaratud ja nii edasi. Õnneks on üleminek piisavalt dünaamiline, kuigi Triinu meelest oli vähemalt TAAS TAGASI RUUMIS stseeni pärani silmad ja suu selgelt üle näideldud. Jackson? Mis temast? Jackson sooritab oma etteaste filmi alguses, on hea, aga tundub väsinud ja küsivat: „Mida kuradit ma mässan rolliga, mille eest mind kunagi mäletama ei hakata?“ Ah õige küll. Me ju mäletame teda nagunii, superhittoscarikandidaatfilmist Maod lennukis, whattta F!

Teiseks 1408 ise. Tuba mis on hullem kui mistahes vaim, tuba mis on üks suur morfiinihallutsinatsioon. Kuidagi liiga läbuks läks see õuduste pillerkaar, isegi kui sekka tuli tõeliselt kõhedat. Cusack räägib pidevalt sündivast diktofoni, ja seda kirjanikud ju teevad?, lõhkudes nii veidi usutavust, olles piisavalt usutav. Tagasi ruumis twist, mis mängib filmi lõpetamisega, ei tule väga ootamatult, kuigi Kingi novellis seda pole. Lihtsalt liiga palju otsi jääb sõlmimata ja sa oled kindel, et nii odava finaali kraesse kogu seda tondilossi vigursõitu siiski ei keera.

Kolmandaks. Tervik? Vahelduseks ebainimlike jõhkrustega hiilgavate Hostelite ja tuumakatastroofivärdjate paraadile on 1408 justkui sõõm sumbunud õhku. Värske jaoks peaks film ikka palju enamat olema, olgem ausad. Täitsa tore tükk, aga veidi liiga liiga...

Vaidluse teemal, kes saab lõviosa ekraaniajast, võidab Cusack.