300 filmikaif pluss

300 on film, mille kohta mõned read kirja panen.

Miks te peaksite seda vaatama? See on tõenäoliselt üks pildiilusamatest filmidest, mis eales tehtud, mitte lihtsalt terendus, aga looliselt ehk küpsemgi Miller kui Sin City ekraniseering. Sin City oli mu jaoks pisut laialivalguv noir, aga 300 sõnum püsib koos visuaalidega voolavalt lõpuni välja. Mulle meeldis dialoog, mulle meeldis meeletu detailsus pildis, mulle meeldis kogu arvuti-artwork (kõik taustad), millega saab nii vabalt edasi anda kõike, mida kapriisne valgus ja paindumatu keskkond alati ei luba. Mulle meeldis Gerard Butler Leonidase vankumatus rollis, mehelik, brutaalne ja aus, raevukas – ülenäitlemise sel piiril, kus vaarikate asemel austajad hoopis „maasikaid“ jagama hakkavad. Piisavalt koomiksifilme näinud, et mitte huvi tunda? Ikkagi ei. Seda peab nägema, et vaimustust jagada.

Ja mida on siis lavastaja Zack Snyder varem korda saatnud? Loonud horror-cinema uue koolkonna? Olnud hea sõber ja elukaaslane? Pigem seda teist. Filmi alal vaid mõned lühifilmid, muusikavideod ja Romero käsikirjal põhinev Dawn of Dead (2004). Ja siis piraki, selline võikukkel. No tõepoolest! 300 võimalust, kuidas 300 ära käkkida ja kõik kasutamata.

Väga vähe on selliseid filme, kus iga kaader oleks kui värske sõõm ennekuulmatult aroomikat mahla. Kui vähegi võimalik, jätke DVD hilisemaks ülekaemiseks ja minge kinno. 300 kodu on suurel ekraanil.

Luulenurk

Ja et ma kuidagi pidama ei saanud, siis kirjutasin lühiloole otsa tõeliselt lõdvast sõrmetööst triloogia, mis vähemalt Viivika mõneks momendiks muigama peaks panema.

Seosetud riimid

Arvuti, kolp ja linnud

1.

Arvutiga vanaisa sittagi ei läbi saa,

nagu Kanter kaugust viskab ide-kõvakettaga.

Juhtmetest teeb pruudipärja, prose ventilaatorist

agregaadi, võimaldab mis salaviina ajamist

2.

Vanamutid palun tooge, tooge mulle koljuluu,

lihast puhtaks nülit mis ja igatpidi võrratu,

koljuluust saab rattakiivri, poti, ilueseme

kausi, käsi kus siis vahvasti me üheskoos kõik peseme

3.

Kevad tuli linnutiivul, õues kukkus tihane

naabrimehe Audi lömmi, vana maruvihane.

Tihastest on autodele ohtlikumad harakad,

autokuuri autod pannud ärimehed varakad

Kirsiküpsised

Et mitte oma blogi filmijutuga päris oimetuks muuta kirjutasin lühiloo. 10 minutiga on võimalik järgmine kribada. Pealkirjaks sel...

Kirsiküpsised

Jorss kandis viltkaabusid, mis lõhnasid kui kirsiküpsised, aga neljale naisele selline peenutsemine ei meeldinud. Nad teadsid, et Jorss on oma juuksed suuremas osas kaotanud - nagu ta kaabut kergitas oli kogu loodud ootusärevus tuules. Ainult kirsiküpsiste aroom hõljus õhus. Jorss ei meeldinud neljale naisele.

Jorsi tänane viltkaabu oli kollane, roepruuni randiga, Jorss oli randi taha haaknõelaga varese sabasule kinnitanud. Sulg surises tuules nagu jalgratta kodarate vahele lülatud mängukaart.Vurra-vurra kõndis Jorss mööda tänavat nelja naise poole ja need kuulsid teda juba eemalt tulemas.

„Kas ta täna jälle,“ ütles vanem naistest põlastusväärselt ja peitis punetava näo ajalehe esikülje taha.

“Kindlasti,“ ütlesid ülejäänud kolm ärevalt.

„Kas ta hoiab neid oma kübaras?“ päris noorim naistest pelglikult. „Mine tea, eks?“

Naised noogutasid ja katsid istudes täpselt terve pargipingi. Kaks neist olid endi vahele ajalehe laiali laotanud ja üritasid päevauudiseid lugeda, noorim heegeldas ja eatu naine istus lapsevanker kõrval. Lapsevankris olid pisikesed mustast plastmassist lillepotid lumikellukestega. Kümme krooni tükk. Odavamad kui teraleib.

Jorss jõudis naiste juurde, haaras taskutest kirsiküpsiseid ja asus neid ülespoole pööratud peopesadesse poetama, ise rõõmsalt mõmisedes.

„Võtke, olge lahked. Maitsvad. Ise küpsetasin.“

“Olge tänatud härra,“ tänasid naised, rõõmust punastades.

„Homseni!“ hõikas Jorss.

„Homseni!“ hõikasid naised.

„Vaat kus vahva,“ ütles noorim naistest.

„Jah, aga mis siis kui homme jälle jänesesitta toob?“ kahtles vanem.

Nad vaatasid Jorsile järgi ja too kummardus paaril korral, et maast midagi üles korjata.

Kaimar Palts, Võru, Kubija, märts 26 aastal 2007

Klass filmikaif pluss

Klass on kodumaise kino fenomen, sest varem pole kohalik filmiaparaat ühelegi valusale teemale nii intiimselt lähedale roninud. Lausa hirm hakkab, süda kisub kurjaks ja pisar tuleb silma. Valus on vaadata. Mis näitab filmi tugevust.

Viimati tundsin tõelist õõva 11. septembri terroriakti üht osa kajastavat pisifilmi United 93 vaadates. Nüüd siis taas. Klass üllatab meeldivat näitlejatöödega – ma olen alati seda meelt, et teatrilava jäägu Ulfsaki ja Everi pärusmaaks. Nad säravad seal, samas kus näitlevad kinolinal tihtipeale liiga ilmekalt. Mingu või asi nii, et produtsendid hakkavad otsima talente noorte seast, tänavalt, koolidest.

Klassi noored pole kõik andekad, kõik isegi ei näitle mitte. Nad on ise ka intervjuudes maininud, et pigem olid lihtsalt võtetel kohal. Okei, see on ikkagi parem kui elukutseline, justkui teatrikooli sisseastumisetüüdi esitades täiest jõust punnitamas. Näitlemisest saab rääkida Vallo Kirsi (Kaspar) ja Lauri Pedaja (Anders) puhul. Viimase kiusajate liider on piisavalt õel karakter, peab olema näideldud. Filmi jaoks on negatiivset pisut võimendada vaja, et asi usutavamalt mõjuks. Kiusatu Joosep (Pärt Uusberg) mängib ebamugavuse väga hästi välja, aga jääb dialoogis pisut nõrgaks. Mitte täielikult, aga on kohati ebalev. Võimalik, et karakteri omapära. Thead mängiv Paula Solvak saab arenguks liiga vähe ruumi, aga samas pole Klass ka ainult tema film. Kes on parim kõrvalosatäitja. Loomulikult Joosepi isa, kes näeb välja nagu nooruke Ricky Gervais. Filmi ajuvabaim mõttekild pärineb ka temalt. „Kui lased ennast kiusata, siis jäädki jobuks.“ Rullnokast relvahull vana näeb vägivallale vastu astumiseks piisavalt efektiivse vahendida vaid vägivalda ja olgu mu sees nüüd eetiline kisa valla kui suur tahes, peab tegelikult nõustuma. Vähemalt antud olukorras, kus selgrootud õpetajad kas ei tee toimuvast välja või on võimetud kriisi lahendama. Kaua selline terror saab kannataja üle valitseda? Ja kas ma oleksin ennast paremini tundnud kui Joosep enda elu lihtsalt enesetapuga oleks lõpetanud. Kindlasti mitte.

Filmide tegemisest ja kaameratöö telgitagustest ei tea ma suurt midagi, aga Margus kurdab, et värisev kaamera on viimasel ajal eriti sage külaline. Mind ei häirinud absoluutselt. Mille pagana pärast meil on vaja seda üle maja sõitvat tõstukit kui võtteplatsil tolgendavad kasutud. Parem värisev (ma saan aru et see on taotluslik nagunii – koolikeskkond, kiired kaadrid, kiire ja ettearvamatu noorus) pilt ja sellel midagi, mida saab hinge võtta. Kiidusõnad veel ladusalt voolava sisu pihta. Korraks ka ei teki seda tunnet, et jälgid (ei, ahmid) MEIE OMA FILMI. Lauri, vaata ära Klass, see on see murdepunkt, kus kodumaisest filmist lõpuks asja hakkab saama.

Lühidalt märtsis

Mul passib ees xls pealkirjaga Mängu ja filmitabel ja ma valin siit taas mõned filmid millest pikemalt kirjutada oleks piin, aga lühem tekst... No paar lauset on alati fun.

The Host – Korealaste horror, mis jõudis ka USA kinolinadele. Seekord seotakse draama õudusfilmiga ja lisatakse tibake huumorit. Sama hästi võiks meeküpsisele tilgakese väävelhapet peale tilgutada. Kui lugu peaks huvi pakkuma, siis formaliinises jõevees kasvanud eluk röövib luuseritest koosneva perekonna võsukese. Kättemaksutee on verine, igav ja viib su tõenäoliselt külmakapi manu.

Evil Aliens – Nii sitta brittide õudusfilmi pole ma varem isegi näinud. Grupp tulnukaid tuleb grupile maakatele anaalsonde paigaldama. Muu nõmeda hulgas välgutatakse tisse, tuuakse ilmale tulnukbeebi ja mässatakse erinevate tööriistadega. Ihuliikmeid sajab nagu vihma juunis.

Return – Buffy M. Gellar naaseb selles üliigavas indie-filmis, et aru saada, millest aru saama peaks. Millest? Mina küll ei tea.

Turistas – Veel üks uuem horror Hosteli stiilis. Mõne jõhkra stseeni vahele jääb mõttetu jada seosetut undamist. Brasiilia on nüüd ka USA jaoks bännitud paik. Seal töötavad nimelt tohtrid, kes viivad su metsa, võtavad su neerud ja ei anna vastu isegi mitte valuvaigistit. Millal tehakse film, kus grupp rõõmsameelseid ameerika noori Eestisse suvitama tuleb ja nümfomaanidest lesbipaari talus varvastega lehmi lüpsma sunnitakse?

Stay – Korralikult näideldud ja justkui Lynchi kaameratest kukkunud unenägu. Esialgu ei jaga suurt midagi ära, mis sünnib. Päeva pärast oled taibanud, et lõpp oli tegelikult omamoodi puänt siiski ja soovid veel näha.

Blood Diamond filmikaif

Juba planeeritakse uusi auhinnafilme, aga mina olen oma vaatamisjärjega endiselt vanade juures. Ja ei häda midagi. Kuigi ring hakkab koomale tõmbuma, tuleb mu jaoks ilmavalgele enam ja enam teoseid, mis mu meelest värske võidufilmi Departed (ma olen selle ka ära näinud lõpuks) seljatama oleks pidanud ja seljatavadki.

BD tegevus toimub lõviosas sääl mandri pääl, kus lõvid magavad ninad liiva täis ja poliitiline stabiilsus igihaljaks unistuseks jääb. Selle viimase puudumisest saavad muidugi süüdet mässulised rühmitused, kes üksteise võidu revolutsioone korraldavad, rahulikke elanikke terroriseerivad ja tapjalaste armeed kasvatavad.

Kalamees Solomon jääb ome perega mässajate tapateele, kaotab (mitte siiski läbi surma) oma naise, tütre ja poja ning on sunnitud liituma kalgi, vääriskividega kaubitsemisest elatuva Dannyga. Kahele pakub seltsi läbi ja lõhki karastunud ajakirjanik Maddy. Ülisuur teemant ootab leidjat, samuti Solomoni poeg, kellest koolitatakse ehtsat tapamasinat.

Jennifer Connelly Maddyna ja Dicaprio mängib Dannyt. Mulle avaldas siiski muljet pigem Djimon Hounsou. Ja ilmselt veel paljudele maamunal (auhinnatud rollide eest filmides Amistad, In America pluss käesolev teos). Mees on täiesti usutavalt meeleheitel ja rassib ennast meie hinge enam kui väärjalgne pingviin. Ja enam kui ükski Departedi tegelastest. No võib olla Wahlberg oleks erandiks. Ja Nicholson. Aga Damon mängib Damonit. Ja DiCaprio meeldib ka BD-s enam. Ehkki see cold hard killer tundub tema puhul ikka nii kontekstist väljas. Umbes nagu Osment oleks peale Sixth Sense paranormaalset thrillerit saanud peaosa ennast iseäranis tõsiselt võtvas draamas lapssnaiperist, kes teenib peale koolipäeva hitmanina kinoraha. Lahe? Tõenäoliselt. Aga uskuda ei suuda.

Jubedusi saab näha. Täiesti kaootilisi tapatalguid. Verd, higi ja pisaraid. No mida sa ühest seiklusmäruldraamast (kanal 2 oma vahvate liigitustega) ikka enamat tahta oskad. Võib olla natuke lühem võinuks olla. Esimese tunni järel samas läks juba ludinal kolmanda pooleni välja.