Pursuit of Happyness filmikaif

Hea filmi juures kaob ekraan peaosalise ja vaataja vahelt. Vaataja elab ja tunneb napid 117 minutit täpselt sama, mida vaataja olemasolust mitteteadev peaosaline. Sedaviisi jagatud osad liigitavad filmi mu jaoks hingeliselt löövaks. Aga oma osa on kindlasti ka sel, et ma kogu oma elu peost suhu läbi olen pidanud ajama, mida aeg edasi, seda edukamalt.

Will Smith mängib meest, kes on kõike muud kui äpardunud, aga ometi ei suuda ta elus oma kohta leida. On töid, mis võtavad kõik su aja ja annavad vastu ühe kolmandiku õnnest. Ülejäänud osa ongi see, mille poole püüelda tuleb. Ja kes kurat ütles, et sa raskete valikute võrkaiast läbi suudad pugeda. Ma tean, et see on võimatu – liiga vähe ruumi, liiga palju püüdlejaid. Kui sa suudad leida augu aias, siis võib ka õnneks minna. Aga auke on tavaliselt ainult üks. Üks auk Chris Gardneri jaoks (see film räägib reaalsest Chris Gardnerist – ma ei tea, kellele see selgitus kasulik on üldse, Lauri teab nagunii ja teistele võib ka based on real events vihjeks olla).

Kuigi Pursuit of Happyness kuulub mulle sel aastal enim haiget teinud filmide hulka, ei pelga ma seda oma kasvavas filmide hindetabelis esikohale tõsta. Selle aasta esikohale siis. Las ta särada. Valu on hea. See tuletab meelde ja aitab mõista. Ja motiveerib. Smithi tegelane laseb ennast rängalt motiveerida, isegi olukordades, mida vaadates mina mõtlen, et nüüd lendaks küll ketas nurka. Ehe Chris Gardner sai hakkama, Smith saab tema mängimisega ka, minul on probleeme isegi sellega, et leppida ekraanil toimuvaga. Ma olen ilmselgelt seestpoolt sama nõrk kui mu vasema jala murdmisest niru labaosa ja film motiveerib mind sama vähe kui reaalne elu. Kümnest võimalusest saab üht kaalutud ja ülejäänud aeg õnne poole püüdlemiseks möödub unistades. Ma ütleksin, et vaese inimese õnn võib vabalt Xanaxis ka peituda, sest see on odavam kui psühhiaatri vastuvõtule pääsemine. Kui keegi kunagi minust filmi teeb, ässitagu ta peaosasse Giovani Ribisi ja lasku tal veidi oma klassikalist debiilikut mängides tatiribal üle lõua libiseda. Ja siis ütleks ta lause, mis saaks rahva seas käibefraasiks:

“My name is Kaimar Palts. This part of my life, it`s called doing nothing.“

Film on leebe ja filmi soundtrack on topeltleebe burger ärevusenire ja kahe viilu nukrusega. Peale puistatud naeru- ja nutupisaraid. Täpselt sellisena see mulle näis – kohati püüd vana Kamps endast välja ajada, sihilikult nutma meelitada, aga polnud ses midagi feiki. Kui sul WC-stseeni peale pisar silma ei tule, siis ma kahtlustan, et sa oled Innotechi sinine klapptool, mudel EV-1605. Muusika ei aja vett välja, hoopis Smith ajab ja ma loodan, väga loodan, et ta selle töö eest mehikese pihku saab. Või on ta hoopis akadeemia-vanakestel pihus. Ma igatahes väga kiidan ja tänan kõiki, kes sellise imeteosega hakkama said. Igaks juhuks tänan noh. Kui ma ise mehikeste jagamisele minna ei saa. Mis võib vabalt juhtuda, sest ma olen teel õnnele, mõeldes enda jaoks asju välja.

Harigem endid kah.

http://en.wikipedia.org/wiki/Chris_Gardner

MIS MA ÕPPISIN – ET ÕPPIMA ÕPPIMISEL OLED SA SUURESTI ISEENDA ÕPETAJA. TEISTE JAOKS AEGA EI JÄÄ.

JA

VAHEPEAL ON RIKKAD LIHTSALT RIKKAD, MITTE LURJUSED.

Summer of Fear filmikaif

Summer of Fear sai vaadatud. Ilma suuremate piinadeta.

Teen juttu hirmumeister Wes Craveni mitte eriti õudusfilmist Summer of Fear. Kuna Craveni esimesed kaks räiguselt võrdset teost on tegelikult õudusfilmiklassikas kirjas ja kõigile teada ning ühest lausa uusversioon vändatud, (need on siis The Last House on the Left ja The Hills Have Eyes) räägin ma tema kolmandast tööst, aastast 1978. Summer of Fear on tegelikult tuntud ka nime all Stranger in our House, IMDB vastab mõlemale päringule lahkelt.

Summer of Fear pole muideks tüüpiline Craveni film, kuna ilmselt polnud luba ega võimalusi telesse rohkesti verd ja luupuru pritsida. Niisiis pole see ka niivõrd ajuvaba meelelahutus nagu Craveni hilisemad filmid, või varasematega võrdselt vägivaldne, aga ta veab välja korraliku kogupere õudusfilmi. No vähemalt.

Sündmuste keskmes rabeleb Bryantite perekond, kes võtab oma tiiva alla vanemad kaotanud noore naisterahva Julie. Koos tehakse süüa, vaadatakse telekat ja käiakse nagu kord ja kohus perega väljas, mitte Korea Karaokes, küll aga näiteks külasimmanitel ja sigu lüpsmas. Aasta oli 1978 ja soengud hakkasid just seitsmekümnendate puhv-jahmatusest üle saama.

Peretütar Rachel, keda mängib Linda Blair ja kelle juuksed elavad suurema osa filmist oma hirmutavat salaelu (nüüd on õige aeg artikli lõpuosast pilte vaadata), hakkab uustulnuka juures kummalisi detaile tähele panema. Uuel plikal puudub peegelpilt, tema sahtlis külitab riidepaki all ilge vahast puuslik, lisaks üritab ta kätt püksi ajada pereisale, lööb üle Racheli poiss-sõbra ja edvistab siivutult suguvõsa meeste ees, kes sellist litsakat käitumist sugugi pahaks ei pane. Julie on kõikide meelest ääretult kuum tükk ja muidu mõnus mamm.

Ega ma teie vaatamisrõõmu rikkuda ei taha, seega ei räägi filmi teisest poolest midagi, aga PG-13 hinnang lubab teil suurema osa oma perest telemasina taha koguda. Efekte ei jagata, aga sisu voolab ladusalt kaader kaadri järgi ja on põnev ka. Erinevalt Craveni viimastest töödest, mis keskenduvad pooleteise tunni sisse võimalikult suure hulga naeruväärsuste surumisele. Nagu filmi Cursed nõmedad libahundud. Parem unustame nad.

Miks siis vaadata? Et saada pilt natuke kodusemast Cravenist, näha hullumeelseid retro-soenguid (neist ei saa kunagi küllalt, umbes nagu banaanidest ja iirise-maisipulgamaiusest). Summer of Fear sisaldab lisaks mõnele kisma- ja automärulistseenile päris korralikke karaktereid, ülemängitud emotsioone, mille peale me Triinuga alati !!!OSCAR!!! karjume ja veidrusi, nagu nt Rachel valjuhäälselt kirja ette lugemas. Kogupikkuses. Koos aadressi ja telefoninumbritega. Ja mis siis! Retro on nagunii natuke imelik. Peale pesuruumist tulekut juuksed kuuma fööni alt läbi, et Racheliga võrdväärne supersoeng saavutada ja marss vaatama.

Ja loole lisaks võib ekraanitõmmiseid uurida. Peamiselt Linda Blairist. Rääkimata sellest, et üks piltmõistatus ootab lahendamist.

Mis mõttes sisutühi? Mul on mu juuksed!

Racheli öösoeng on kõige kohevam asi maailmas. Ei mingit patja!

Ja vasakul on...?